Võrreldes Paltsiga oli Mõis linnapeaks saades väga tuntud poliitik. Kandideerinud Riigikogu valimistel ning olnud pool aastat siseminister. Paltsi kohta ütleb Riigikogu fraktsiooninõunik Sirje Kiin ETAle, et see võib ka parteisse astuda. Järelikult võib ka mitte. Ja võib veel astuda ka teisse parteisse. Mõis oli Hansapanga ajast ka ärimehena märksa laiemalt tuntud kui Q-GSM-i ja Tele2 mees Palts.
Võimsa PR-kampaaniaga saaks neid puudusi siluda ning kui Mõisa-küsimus puudutaks ainult Tallinna, võiks Paltsi ettelükkamine koalitsioonitüli tõepoolest lahendada. Reform saaks satisfaktsiooni ning Mõõdukad ja venelased on niikuinii kõigega rahul.
Nii võiks ka uskuda, et peaminister Laar ei valetagi, et tema Tallinna valitsemisse ei sekku. Isamaaliidu parlamendifraktsioon on seda hiljuti Mõisa tagasiastumist nõudva avaldusega ju teinud. Isegi president Meri on Mõisa isalikult õpetanud linna asjatundlikumalt juhtima. Kuna kõik peal- ja allilma tasandid on Tallinna linnapea küsimusse sekkunud (Laar on ainus, kes enda osa eitab), siis ei aeta Tallinna võimumängus ilmselt enam Tallinna, vaid ikka terve Eesti asja.
Savisaare huvi on lihtne — koalitsioon Tallinnas lõhki ajada. Esiteks selleks, et ise linna tüürile pääseda ja teiseks, et sellel pinnal lõhestada koalitsioon Toompeal. Ikka selleks, et sealgi opositsioonist väljuda. Reformi ja Isamaa liikumapanev mootor on samuti ilmne — mitte linnavõimu jagamine, vaid lähenevad presidendivalimised. Võrdse Savi ja Tulviste duellis teeb võitja Savisaar. Siin ei päästa ka Tarandi kolmandaks ubimine. Keski hääli ei saa aga niisama ning esimene sobiv vahetusraha on mõlema käes Tallinn. Kui väga ei meeldi, võib opositsioon presidendiks teha ka Kreitzbergi. Või Rüütli.
Reformierakonda lähendab Keskile kogemus, et Meri töötab kõigi vahenditega Savi Kadriorgu saamise vastu. Koos Keskiga võiks aga Savist saada president peaaegu Riigikoguski. Isamaaliidu ja Meri ühishuvi on mõistagi Savisaar Savi vastu lükata.
Mäng käib üle Laari pea, kuna teiseks vahetusrahaks on peaministri koht, mida Laar peab rohkem nagu eraomandiks. Meri ei armasta oravaid, aga omale sobiva ametijärglase nimel on ta ehk valmis Reformile pakkuma peaministri tooli. Mingi ime poleks aga seegi, kui Meri oma viimasel ametisuvel mängib Keskerakonna valitsusse. Kreitzbergilt Oti saates pudenenud ülivõrded Meri suunas ei olnud öeldud suusoojaks. Tulviste või Tarandi Kadriorgu saamiseks tuleb Meril ohverdada Laar.
Teoreetiliselt võib Reform ja Isamaa Tallinnas veel omavahel ära leppida, vahetada Mõis näiteks Paltsi vastu ja vegeteerida Kogani toel linnavalitsuses sügiseni. Aadetega poleks siin niikuinii pistmist. Nii ebakindla variandiga jätkamine poleks aga lihtsalt professionaalne.
