Merit on rahvuse isa-kujuks nimetanud ka meile lähedase Soome ajalehed. Londonis ilmuva The Timesi nekroloogi avalauses nimetatakse Merit lausa rahvuse karmiks isakujuks. Samas teatas lombitagune Associated Press, et tegu oli karismaatilise isakujuga. AP teksti tiražeerisid paljud maailma lehed.

Tegelikult on eesti rahvusel ainult üks isa — see on vana Kalev. Kuigi ka meie rahvuseepose kangelaseks on tema poeg, kellel on paljudele üllatuseks ka nimi — Sohni. Monarhiad välja arvates pole Euroopa riikides kombeks ühelgi riigitegelasele omistada rahva isa austavat nimetust. Isegi Venemaal pole minu hinnangul täna kuju, keda peetaks rahvuse isaks, kuigi Putini reiting on kõrge.

Valgevenes, Euroopa Liidu pürgivas Türgis ja mõnedes Balkanimaades on aga isa-jutt igapäevane. Kesk-Aasias ja Kaukaasia endistes nõukogude liiduvabariikides samuti. Paljudes Aasia (India, Bangladesh, Sri Lanka, Indoneesia), Aafrika (Zimbabwe, Liibüa, Lõuna-Aafrika Vabariik) ja Ladina-Ameerika (Kuuba, Boliivia) riikides on samuti kombeks kummardada rahvuse isa.

Küllap parimate kavatsustega Lennartit Eesti rahva isaks nimetavate nekroloogide autorid pole ehk enesele isegi aru andnud, et sellega seavad nad kahtluse alla Lennartile omistatava põhilise saavutuse — Eesti viimise Euroopasse.

Meie tegelik kuulumine Euroopasse välistab võimaluse, et Meri elulugu kaetakse piltlikult betoonsarkofaagiga, millega ei õnnestunud katta Estoniat. Eesti rahva suure poja rahva isaks kuulutamine alandab eriti Euroopas aga kogu meie riiki ja rahvast.

Väärikaim ausammas Lennart Merile on kahtlemata Eesti riik, mille ülesehitamisel on tema panus olnud hindamatu. Ennekõike on Meri aga esimene Eesti riigipea, kes maetakse vabas Eestis. Oluline aga on anda teada oma rahvale ja maailmale, et Eesti riikluse loomisel on teeneid ka teistel.

Milliste isikute monumentide kaudu on seni jäädvustatud Eesti riiklus? Jättes kõrvale hauakivid, mälestustahvlid ja bareljeefid. President Pätsil on ausammas Tahkurannas, mille ta lasi rajada veel oma võimulolekul. Jaan Tõnissonil on tänu EÜSile tänav Tartus ja tänu vennapoeg Heldurile ka väärikas monument Postimehe maja juures. Viiratsis ja Viljandis on plats ja ratsamonument Johan Laidonerile (põhiliselt tänu kaitseministeeriumile). Jõhvis on põhiliselt tänu tegusa poja initsiatiivile ausammas kindral Aleksander Tõnissonile (oli ka Tartu ja Tallinna linnapea). Uuele kohale Kaitseliidu peamaja ees on saamas Johan Pitka ausammas. Pole just palju.

Meie Päästekomitee kolmest liikmest pole monumente kahel: Konstantin Konikul ja Jüri Vilmsil. Eesti riigi sünnitunnistuseks nimetatavale Tartu rahule alla kirjutanud Jaan Poskale ja delegatsiooni kuulunud Ants Piibule pole mälestusmärke rajatud. Koos Jaan Tõnissoniga meie esimest välisdelegatsiooni juhtinud Mihkel Martnale (kelle matused 1934. aasta mais said omamoodi demokraatia demonstratsiooniks Pätsi vastu) ja Karl Menningule samuti mitte.

Nii nagu puudub mälestusmärk ka meie iseseisvuse sotsiaalse baasi kindlustanud maareformi läbiviimisel Asutavat Kogu ja valitsust juhtinud August Reile.

See, et okupatsioonide aegsetele kohalikele tegelastele monumente ei rajatud, on arusaadav — võõrvõimud polnud kohaliku eliidi põlistamisest huvitatud. Ainult Johannes Lauristini büst leidis koha Toompea lossiaias, kust ta tänaseks on ära viidud. Mis takistab aga iseseisvas Eestis meie riigitegelasi väärtustamast?

Lennart Meri eluajal olid tema parteid vastu taasiseisvumise riiklikuks tähtpäevaks kuulutamisele ning rõhutasid riiklikku järjepidevust. Meri poliitilise testamendi täitmiseks tuleks enne tänavate, väljakute, lennujaamade ja leivatehaste ümbernimetamisele asumist põlistada siiski nende tegelaste mälestus, kelle loodud riigi taastamisel oli ka Lennart Meril oluline osa. Muidu seaksime tõepoolest kahtluse alla meie riikliku järjepidevuse.