Alkohoolikutest grillkanad ja põmmpeadest rullnokad jäävad ikka ellu

 (14)
Alkohoolikutest grillkanad ja põmmpeadest rullnokad jäävad ikka ellu
Foto: Ilmar Saabas

Kuna meid ümbritsevad igapäevaelus erinevad inimesed, kellel on omad huvid ja uskumised, siis on üsna tihti näha ka nende arvamuste kokkupõrkeid. Kellele meeldvad ööklubid, see peab teatrietendusi igavateks, kes käib mööda näituste avamisi, ütleb, et baarileti taga olev loomakari ei tea kultuurist midagi ja nad on lihtsalt harimatud matsid.

Loomulikult on ka inimesi, kellele meeldib kõik või inimesi, kellele miski ei meeldi. Kuidas meist saavad need, kes me oleme? Kas see, millised me oleme, on meie vaba valik?

Inimene on alati seotud ümbritseva keskkonnaga ja ta ei saa ennast sellest eraldada. Kui mõelda välja kultuurse inimese omadusi, siis võiks ta olla näiteks tolerantne, eetiliselt käituv, enesekindel, heatahtlik, viisakas. Need kõik on ilusad sõnad, kuid teatud määral sõltub inimese käitumine siiski olukorrast.

Üsna tihti antakse meile võimalus valida ja tavaliselt on valikute hulgas ka eetilised ja heatahtlikud variandid, kuid küllap tuleb elus ette ka valikuid, kus tuleb otsustada halva ja veel halvema vahel. Kui kultuurseks siis on võimalik jääda? Ma arvan, et elus on olukordi, kus võib oma head kombed unustada ja teha või öelda midagi üdini lolli ning sealjuures olla ka eluterve inimene.

Kasvõi näiteks peale ilusat ja viisakat lahkuminekut, kus öeldakse kõiki neid õigeid sõnu, et olukorda muuta võimalikult taktitundeliseks, on üsna mõistlik kutsuda külla head sõbrad, ennast purju juua ja rääkida, kui suur idioot see eks tegelikult oli. Mis siis, et see jutt pole mõistuspärane ja jääbki ainult ühe õhtu teemaks. Selle asemel, et üksi nurgas nutta ja ennast haletseda, võiks mõnikord kõik kivid visata teise kapsaaeda. Alati ei pea olema vaoshoitult tolerantne.

Seotud lood:

Kuna aga inimesed sünnivad siia ilma abitutena ja oletatavasti ka valikuvabaduseta, siis tekib küsimus, kas kõikidel on võrdsed võimalused saada kultuurseks. Ehk siis, kas mittekultuurseid inimesi peaks üldse hukka mõistma, sest võib-olla pole tegu vaba valikuga.

Üheks näiteks tulevase elu kergest mõjutatavusest on psühholoogia ajaloost tuntud eksperiment, mis kannab nimetust „The Monster Study“. Antud uurimus viidi läbi Wendell Johnson’i ja tema abilise Mary Tudor’i poolt Iowa Ülikoolis 1939. aastal. Eksperimendi katseisikuteks olid 22 orbu, kes jaotati kahte gruppi. Ühele grupile anti positiivset tagasisidet nende kõne kohta ehk siis kiideti nende jutu voolavust ja head õigekeelt.

Teine grupp sai aga negatiivset tagasisidet, nende kõnest leiti iga pisike viga ja öeldi, et nad on kokutajad. Osa normaalselt rääkinud orbudest, kes said negatiivset tagasisidet, kannatasid terve ülejäänud elu kõnehäirete all. Iowa Ülikool vabandas ebaeetilise eksperimendi eest avalikult alles 2001. aastal. Samas, uurimus näitab, kuidas on keskkonnast tulev tagasiside oluline meie arengus ja seeläbi piirab meie valikuvabadust.

Loomulikult võib öelda, et see lapsepõlve „psühhopläma“ ei vabanda välja räuskavaid roolijoodikuid, sest teatud vanuses on üldised ühiskonna reeglid meile kõigile kättesaadavad. Miks neid siis ei täideta? Täiskasvanu võiks oma vaba valikut kasutada. Võib küll oletada, et lapsepõlves või nooruses kogetud traumad on jätnud inimese ajju keerulised jäljed, mis juhivad valikuid valesid radu pidi, kuid teisest küljest võib see ollagi lihtsalt vaba valik. Kõik inimesed ei tahagi olla kultuursed. See pole nende prioriteet.

Väidetavalt, mida totalitaarsem on ühiskond, seda ühtlasem on vaimse võimekuse tase, sest süsteem on kõigile sama. Demokraatlikus ühiskonnas tekib eliit ja tuleb esile fluiidne intelligentsus, mis on teadmistest sõltumatu ja seotud võimega lahendada probleeme ning avastada keerulisi seoseid erinevate osade vahel. Kui seda võrdlust laiendada, siis ehk on rikaste-vaeste, lollide-tarkade ja matside-kultuursete inimeste vastasseisud tänapäeva demokraatliku ühiskonna vältimatu tulemus.

Inimese kultuursus võib olla nii keskkonna kui isikliku mineviku ja valikute tulemus, kuid meie ühiskonnas jäävad alkohoolikutest grillkanad ja põmmpeadest rullnokad ellu. Me võime olla idioodid ja ikka eksisteerida. Kas see kõik on ühiskonna säilimiseks vajalik?