Aleksander Einseln: Eesti lõhestamine

 (339)
Aleksander Einseln
ETA FOTO

Praegune presidendivalimiste kampaania on viinud Eesti ühiskonna kõige teravamate vastasseisude ja sügavamate lõhedeni meie taasiseseisvunud riigi 15 aasta jooksul. Lõhestamine ja teravate konfliktide tekitamine on olnud ühe küünilise seltskonna vahend presidendikampaanias ja oma poliitika elluviimisel laiemalt. Selle viljad on juba näha. Rahva võõrandumine riigist aina süveneb. Meil on põhjust olla tõsiselt mures.

Tammutakse minevikus

Minevikku ei tohi unustada, kuid sellest peab ka midagi õppima, et mitte vigu korrata. Paraku paistab õppimisvõime riigi juhtkonna tasemel olevat piiratud, sest keegi ei ole valmis oma puudusi rahva ees tunnistama. Sisulise informatsiooni asemel söödetakse rahva ette lihtsameelseid peibutisi, lootuses, et lolli rahva hulgas on küllaldaselt sööda õgijaid.

Ajad on aga näitanud, et haritud rahvas teab, mida tahta, ja oskab ning eeldab oma riigipead ise otse valida ilma ennastimetlevate “hõljuvate intellektuaalide” või “äraostmatute” abita. Kuna see tõsiasi ei ole siiani veel “rikaste ja ilusate” maailmavaatesse jõudnud, siis oleme seal, kus oleme. Rahva suure enamuse poolt soovitud presidendi otsevalimise asemel on unustatud vana rooma tõde, et rahva hääl on jumala hääl.

Leivast ja tsirkusest aga puudust ei ole. Toomas Hendrik Ilvese staap rajas kogu presidenditegemise operatsiooni lihtsustatud vastandkujundite mustvalgele skeemile, mis pidi rahvas äratama vanu hirme ja kujutama Eesti tuleviku tumedana ja saatust ohustatuna, kui riigipeana peaks jätkama Arnold Rüütel.

Seotud lood:

Muidugi on mõtleval inimesel piinlik kuulata poliitikute hirmujutte mingist Vene mõju alla langemisest, saatuslikest valikutest Ida ja Lääne, Euroopa ja SRÜ, tuleviku ja mineviku vahel. Kas keegi kujutab ette, kuidas oleks see võimalik tänases Eestis, mis on selgelt valinud Lääne demokraatliku mudeli ja kuulub kindlalt NATO-sse ja Euroopa Liitu? Kui mitmendat korda peetakse lahingut kommunismitondiga, justkui see oleks tänase Eesti suurim probleem?

Samas ei vaevuta üldse arutama Eesti tuleviku üle, analüüsima meie praegust arengutaset või rääkima probleemidest, mis kaasnevad majanduse ülekuumenemise ohuga, kõrge inflatsiooniga, eurole ülemineku edasilükkumisega teadmatusse, rahva viletsa tervisega ja arstiabi kättesaadavuse raskustega, ülisuurte inimkaotustega õnnetuste läbi, hea hariduse saamise võimalustega kõigile noortele, riigikaitsega jne.

Krooniks sellele asendustegevusele ja silmakirjakkusele on presidendikandidaat Ilvese platvormis naiivsetele mõeldud ilusad sõnad. Ilves kuulutab, et tema meelest on president ühendaja ja tasakaalustaja, kelle „püüdeks on taasühendada viimaste aastate vastandamistes lõhenenud ühiskonda, president ei otsi minevikust seda, mis meid vastandab, vaid seda, mis meid ühendab, mis aitab ehitada ühist tulevikku”. Ja president peaks vaatama tulevikku ning tegema lõpu Eestit lõhestavatele vastandamistele.

Tegelikult loodi Ilvese seltskonna massiivse ajupesu tulemusel president Rüütlist eilse, tänase ja homse Eesti suurima ohu ja vaenlase kuju. Rüütli teened riigi veretul rahumeelsel taastamisel, N Liidu lammutamisel, Eesti viimisel ja hoidmisel demokraatlikul arengukursil, meie jõudmisel Euroopa Liitu ja NATO-sse, ühiskonna liitmisel ja inimkeskse arengu toetamisel on maha salatud. Tema minevikust valikuliselt otsitud juhuslike seikade pahatahtliku serveerimisega taheti tõmmata kriips kogu tema suurele tööle Eesti heaks aastakümnete jooksul ja kustutada rahva mälust Rüütli positiivne ja väärikas kuju.

Selge, et Ilvese öeldu kõlab hästi, kuid ta tegevus on olnud hoopis teistsugune. Mitte kunagi pärast iseseisvuse taastamise algust pole Eestis köetud üles nii ägedat vaenu ja vihkamist, vastandamist vanadeks ja vanameelseteks ning noorteks ja edumeelseteks, Idale ja Läänele orienteerituteks, õigeteks ja valedeks, praegusteks ja endisteks, targaks linna- ja lihtsameelseks maarahvaks, edukateks ja luuseriteks. Kõige hea ja uue kehastajaks maaliti Ilves ja teda toetavad jõud ning Rüütli ja tema toetajate õlule laoti kõige halva patukoorem.

Suurema osa meedia aktiivsel toel loodi Eestis tõeline hüsteeria ja vaenu õhkkond, milles Rüütlit toetavate seisukohtade avaldajaid naeruvääristatakse ja mõnitatakse. Taas on moodi läinud parteiliselt seotud kultuuritegelaste ja rektorite aktiivne osalemine päevapoliitikas. Ikka selleks, et meil valitseks jagamatult vaid üks tõde ja keegi ei söandaks ilmutada mingeid ketserluse märke. Vabariigi presidendi ründamise, mõnitamise ja solvangutega võiks Eesti jõuda maailmarekordite raamatusse, kui sellisel vääritul alal arvestust peetaks. Kuidas aitab sellise vaenu ja hüsteeria loomine ja hoidmine erapooliku meedia, sealhulgas riigiringhäälingu abil, kaasa Ilvese programmiliste põhimõtete (president on ühiskonnas ühendaja ja tasakaalustaja) rakendamisele?

Rüütli vastu surnud sõtta

Seda presidendikampaaniat jääb plekina märgistama paljude alatute ja demokraatlikus riigis sobimatute võtete kasutamine praeguse riigipea vastu. Olen korduvalt juhtinud tähelepanu meedia kallutatusele ja kitsale parteilisele suunale, kuid ajakirjadustegelaste ja meedia lemmikpoliitikute meelest on kõik “juriidiliselt korrektne”. Aga kas ka eetiliselt korrektne?

Rüütli-vastasse propagandasõtta kisti lahkunud Johannes Hint, kelle traagilises saatuses tehti Rüütel ainusüüdlaseks. Selle spekulatsiooni abil seati kahtluse alla Arnold Rüütli süümevanne. Ammu surnud meest kasutas president Rüütli ründamiseks isegi Euroopa inimõiguste kohtunik Maruste, keda asus kohe agaralt toetama 10 miljoni dollarise ajulüngaga Euroopa Komisjoni kõrge ametnik Kallas. Kuid need härrad Euroopa pealinnades ei hoolinud faktidest, vaid võimendasid koordineeritud rünnakut Rüütlile.

Faktid näitavad aga midagi muud. Tuleb kõrgetele euroametnikele meenutada, mida süümevanne ütles. Et vannet andev isik „ei ole osalenud kodanike jälitamisel ega represseerimisel nende poliitiliste veendumuste, ebalojaalsuse, klassikuuluvause eest”. ENSV-aegse asepeaminstri Rüütli „kõmuline” kiri räägib aga vajadusest tagada Desintegraatoris tollaste reeglite järgi nõutav kord riigisaladuste ja salajaste dokumentide hoidmisel. Kus on siin vastuolu süümevandega või aktiivne koostöö KGB-ga või käsk J. Hindi represseerimiseks, nagu Rüütli süüdistajad väidavad?

Päris põnevaks teeb kogu selle loo aga fakt, et president Rüütli kahjustamise ja laimamise eestvedajad Kallas, Maruste, Gräzin ja mitmed teised on ise aktiivsed kommunistid, kes astusid omal vabal tahtel NLKP-sse juba noorte üliõpilastena ning olid kõrgetel ametikohtadel kompartei nomenklatuuris. Kallase kuulumine NLKP kõrgeimasse poliitibüüroo nomenklatuuri, Maruste aktiivne võimutruu töö kompartei Tartu linnakomitee liikmena ja ülikooli õigusteaduskonna partorgina, Ansipi kiire edukas parteikarjäär Tartus „sobib” ilusti Ilvese suhtumisega endistesse kompartei aparatshikutesse, kes on ta meelest hullemad kui koerad, sest ei kahetse ega tunne süümepiinu tehtu eest (vt Sirp 17.02.2006). Nüüd ründavad need punategelased häbitundeta Rüütlit tema mineviku pärast, kuid nende roll Eesti iseseisvuse vägivallatul taastamisel on olematu. Kas tegu on noorelt kompartei kärjääri teinute vandenõuga Rüütli vastu ? Kelle huvides see kõik on?

On ju selge, et Rüütel polnud varasematel valimistel Moskva soosik ega ole seda ka nüüd. Kas nüüd makstakse talle kätte N Liidu lammutamise ja Eesti riigi taastamise eest? Täiesti on unustatud Rüütli hea töö presidendiametis, tema roll ühiskonna liitjana ja tasakaalustatud arengu eestkõnelejana. Igal juhul on omaette nähtus ja küünilise ideelageduse musternäide see, et endisi komparteilasi põlgava ja koertest hullemaks pidava Ilvese kõige aktiivsemad toetajad ja Rüütli vastu võitlejad on parteikarjeristidest nomenklatuurategelased ise.

Just Marustele, Kallasele, Ansipile ja Gräzinile on mõeldud Ilvese nõudmine olnut kahetseda (Ilvese mõtted juba viidatud Sirbist). Kas Moskvas töötanud venelasest NLKP funktsionär on süüdi eestlastele tehtud ülekohtus ja venestamispoliitikas ning Vene riik peab vabandama, aga Tallinna või Tartu kõrgem aparatšik on vastutusest vaba? „Kas ka rajooni parteisekretär, komsomolijuht, ülikooli partorg kannab ENSV demokraatiavastase tegevuse eest vastutust?” Arvestades mainitud meeste sooje suhteid Ilvesega on nad ilmselt kõike kahetsenud ja vabandanud, kuid kuidas jääb siis vastutusega? Kõige selle taustal tundub rahva pidev hirmutamine Rüütli jätkamisel Eestit kummitava Vene ohuga ja „tagasipöördumisega itta” kole silmakirjalik ja sisutühi. Eriti nende meeste suust kuulduna.

Oma äri ajupesu varjus

Kogu vaenukära ja pingeõhustiku varjus soovitakse püüda mitut sinilindu korraga. Saada parempoolsete oma „vasakpoliitik” Ilves Kadriorgu, saavutada nii hea stardiasend kevadisteks valimisteks ning jätkata Eesti varade välismaale mahamüümist, mis vahepeal seisma pandi. Ilvese akiivset rolli elektrijaamade ja raudtee müümisel, milles võeti ähvardustena appi NATO-sse saamine, pole selles kampaanias avatud.

Kui poleks olnud täna tõrvatud Rüütlit ja ta toetajate vastuseisu, oleks peale raudtee läinud ka elektrijaamad ja põlevkivi, mis nüüd oleks otsaga juba Venemaa käes. Raudtee peab riik nüüd hoopis kallimalt tagasi ostma, kui Laar, Kallas, Jürgenson ja Pärnoja selle oma parteidele kasulikult maha ärisid. Kes kannab täna need kahjud? Kas polegi nii, et seda hirmast kisa presidendivalimiste ümber on vaja ka selleks, et summutada just nende küsimuste esitamist nüüd, kui raudtee tagasiostmine käimas?

Kuid suure kära varjus saab teha teisigi musti asju. Kampaania kõrghetkel surusid riigikogu enamuses olevad parempoolsed läbi ammu nende ootelehel olnud otsuse Saksmaale sõja ajal ümber asunute majade tagastamisest. See samm toob Eesti riigile miljardeid kahju ja tekitab uut ülekohust, tuues juurde sadu sundüürnikke ja kantides paljud heas korras majad ümberasujatele ja nende järglastele. Kas ja kui palju said isamaalased, respublikaanid ja reformistid selle seadusemuudatuse eest „meelehead”, pole teada, kuid selle kahjulikkus Eesti arengule ja inimeste õiglustundele on selge. See tõi avalikuks Ilvese toetajate tegeliku poliitika, mis ei hooli Eesti huvidest, vaid tekitab ühsikonnas uusi lõhesid ja ebavõrdsust. On arvata, et Ilvese jõudmisel Kadriorgu see suund jätkub ja tugevneb, siis juba Ilvese kui presidendi avalikul toetusel. Kuluka mustamiskampaania kulud on ju vaja rahastajatele dividendidena tagasi maksta.

Kohe tulevad otsa teised valimised ja parteidel raha vaja. Eks nüüd on loota ümberasujate heldeid kingitusi. Eesti skandaale otsiv ajakirjandus pole Saksamaale ümberasunute varade tagastamise teemat eriti torkinud, sest see võib heita varju nende lemmikule Ilvesele ja teda toetavatele parteidele. Meedia pole üldse avanud ka Ilvese suurt süüd ja vastutust Eestile peale pandud tohutus suhkrutrahvis. Selle tundliku teema kerkimist aitab varjutada laimukära Rüütli pihta.

Pole juletud analüüsida ka teisi nõrku kohti Ilvese eduloos. Uusi kahtlusi kütab fakt, et Ilves pole suutnud seletada oma koostööd ning sõbrustamist N Liidu KGB agendi Riho Mesilasega, kes töötas tema soosingul Münchenis Vaba Euroopa raadios külma sõja ajal ja kahjustas vaba maailma. Ilmselt sai Mesilane ladusalt teha N Liidu nuhi õõnestustööd vabas maailmas ainult Ilvese toetusel. Kas Ilves vastutab koostöö eest KGB agendiga ja kas see sai teoks ainult Ilvese naiivsuse tõttu või olid siin mängus ka nende muud ühised huvid? Sellest Ilves vaikib. Neid ja teisi delikaatseid küsimusi ei esitata, sest „õiged” poliitikud ja Ilvest toetav meedia on ammu selgeks teinud, kes on presidendiks hea ja kes halb ning tõsised teemad ei kuulu selle rahva lollitamise mängu sisse.

Aga Eestit lõhestava ja kurdistava kära varjus annab ilusate sõnade abil teha ka neid kahtlasi asju, milleks varem ei leitud piisavalt jõudu ja sobivat hetke. Rüütel ja tema toetajad varem segasid, nüüd on nad seotud presidendisõjaga ja kaitseasendis ning Eesti tegelikele mahamüüjatele sobiv hetk lõpuks käes. Kas see lähebki nii?