Üks huvitav küsimus seostub elatustaseme mõjuga nende tingimuste täitmisele. Teatavasti SKP per capita või keskmise palga nõuet liitumistingimuste hulgas ei ole. Samas hinnatase ja intressimäärad on rohkem või vähem sellega seotud. Näiteks sõltub rahvusvahelisele kaubandusele suletud sektori (eelkõige teenused) hinnatase riigi palkadest ja nõudlusest ning on seetõttu vaesemas riigis madalam kui jõukamates.

Majanduse kiire kasvu korral toimub ka suletud sektori hindade kiirem tõus, mis on täiendavaks inflatsiooniallikaks vaesemates riikides. Võimalus inflatsioonikriteeriumi täitmiseks tekib selle mõttekäigu kohaselt siis, kui hinnatase vaesemas riigis on jõudnud küllalt lähedale jõukamatele, mis aga üldiselt juhtub koos sissetuleku suurenemisega.

Need arengud on suhteliselt hästi ennustatavad stabiilse majandusarengu tingimustes. Viimase paari aasta nafta-, metalli- ja toiduainete hinnasööstud üles ja alla on pildi keerulisemaks muutnud, kuid toonud selgelt nähtavale majanduse struktuuri mõju inflatsioonile.

Kuigi näiteks nafta hind tõusis kogu maailmas, oli selle mõju Eesti inflatsioonile palju suurem kui Saksamaal seetõttu, et kütuse osakaal on Eesti tarbimiskorvis suhteliselt kaks korda suurem kui Saksamaal või Soomes. Inflatsiooni erinevus vihjas struktuuri erinevusele ning sellele, et liituda on veel vara - eurotsooni poolt vaadates.

Kriteeriumid sõltuvad sellest, kelle poolt vaadata

Kas kriteeriumid on siduvad eurot kasutavatele riikidele või eelkõige europiirkonnaga ühinemise taotlejatele? Kindlasti mõlemale, aga erineval viisil.

Prognooside kohaselt on nelja suurem eurotsooni majanduse, s.o Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania kombineeritud eelarvedefitsiit 2008 -l 2%, 2009 5,8% ja 2010 6,4% SKP-st. Riikide samal viisil leitud avaliku sektori välisvõlg kasvab vastavalt 71%-lt 79% ja 83%-le. Stabiliseerimis- ja kasvulepinguga on eelarvedefitsiidile sätestatud 3% ning avaliku sektori välisvõlale 60% piir.

Euroga liitumist taotlejate jaoks on aga tähtis küsimus, kas probleemid eurotsoonis kriteeriumide täitmise korral kergendavad või raskendavad liitumist. Võiks ju küsida: mis õigust on nõuda uutelt liikmetelt kriteeriumide täitmist, kui ka "vanad olijad" ei saa sellega hakkama? Eurotsooni poolt vaadates võib aga oluliseks pidada tõdemust, et mõned riigid said liikmeteks liiga vara ning uute taotlejate suhtes tuleks nõudlikum olla.

Eesti puhul on võimalik eelarvekitsenduse piiresse jääda, kui väga pingutada, aga majanduskriisi põhja läbimine ning uue globaalse tõusu ootus avaldab mõju nafta-ja teistele toorainehindadele ning taastab hinnatõusu.

Selle näite taotlus pole liitumise mõttekust kahtluse alla panna, aga mõnevõrra rohkem ettenägelikkust võiksid asjaosalised ilmutada küll. Muidu läheb nii, nagu eelmise liitumistaotluse ja katseajaga ühises vahetuskursi mehhanismis. Siis oli hea inflatsioonikriteeriumi täitmatajätmine naftahinna tõusu kaela ajada.

Kas eurotsoonist väljajäämine on parem või halvem lahendus, selgub tavaliselt hiljem, aga täitmata jäävate kohustuste võtmine on halb igal juhul, sest söövitab usaldust selliste kohustuste võtjate vastu.

Ansip ja Almunia kõnelevad eri keelt

Dangero on Soomest pärit pilav nimetus napi ja kange inglise keele kohta. Selle mõiste kasutust laiendades võiks soovitada keelekasutust, millest ka teine osapool aru saab. Eesti puhul on heaks näiteks moosi saatmise aktsioon Brüsselisse kui liitumisel selgus, et siin on suured arvele võtmata suhkrutagavarad. Tegijate poolt vaadates oli see liigutav tegu, komisjonile oli aga see dangero-keelne žest.

Hiljutiste Euroopa komisjonilt ja keskpangalt saadud kirjade puhul võib samuti näha
dangero
-ilmingut. Erinevalt peaminister Ansipi sageli eelkõige kõhutundel põhinevatest vabadest mõttearendustest (euroga liitumine aastal 2010) on Euroopa rahanduskomissari Almunia või keskpanga presidendi Trichet' puhul siiski tegemist institutsioonide seisukohaga, millest sõltub palju.  Sisepoliitiliselt mõeldud mõttearendused on väljas poolt vaadates sageli lihtsalt arusaamatud.

Ma ei taha midagi halba öelda Eesti Panga valitud poliitika kohta Eesti krooni kursi säilitamise kohta euro suhtes. Nii antakse kõigile osalistele märku, et selle kohustuse täitmisel ollakse valmis lõpuni minema - koos kõigi võimalike tagajärgedega. Fikseeritud kursi poliitika tõehetk majanduslanguse korral on aga seotud tööturu kohanemisega.

Kuna majanduslanguse sügavust ikka veel keegi ennustada ei suuda, on väga raske öelda, milline peaks olema kärpe sügavus, et eelarvekitsenduse nõuet täita. Vastu aga tuleb riigi toimimiseks vajalike ressursside alumine piir. Kriteeriumide täitmise nimel majandusarengut ära lõikavaid otsuseid teha pole mõistlik. See ei pruugi ka soovitud tulemust tagada.