Alar Urm: Karistusõiguse peidus pool

 (37)
Alar Urm: Karistusõiguse peidus pool
Foto: Andres Putting

Karistusõigus on saanud liiga tavaliseks jututeemaks ja krimiuudised müüvad hästi. Riigis, kus pool rahvast on kantud karistusregistrisse on vist ka normaalne, et mõni protsent parlamendist on kriminaalmenetluse all.

Eelmises Ekspressis on lugu sellest, kuidas politsei juhtus pealt kuulama ehitusärimehe telefoni. Paistis, et tegemist on kuriteo kavandamisega. Kohe algatati kriminaalmenetlus. Pealt kuulati ja läbi otsiti paljud, koguti kümneid tuhandeid lehekülgi materjale. Asja presenteeriti meedias. Paljude inimeste mainet kahjustati pöördumatult.

Miskipärast saadi alles kahe aasta pärast aru, et kui ärimees plaanis kuritegu, aga seda toime ei pannud, siis alust menetleda ei ole. Kuigi uurijad ja prokurörid tegid ära suure töö, oli peaministri hinnang karm - asi on halb. Ja on tõepoolest märgiline, et uurimisorganid menetlesid kaks aastat seda, et kellelgi VIST oli kuritegelik MÕTE.

Hiljuti selgus, et politsei tegutses printsiibil eesmärk pühendab abinõu. Nii on minu arvates sellepärast, et politseinikud olid ajakirjanduses avaldatu järgi umbes 180 dokumendile meelega märkinud vale kiirusemõõtmise seadme. Karistusseadustiku § 299 sätestab ametiisiku poolt dokumendi võltsimise või võltsitud dokumendi väljaandmise eest rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Seega umbes 180 lõpuleviidud kuriteoepisoodi? Ja ei mingit kriminaalasja.

Seotud lood:

Tulemuspalk?

Inimeste karistamiseks oldi valmis reegleid rikkuma, kasutati taatlemata radarit ja võltsiti protokolli. Siinjuures on märgiline, et võltsimise teinud politseiametnikud tegid seda meedias avaldatu põhjal mitte enda initsiatiivil, vaid ülema juhist täites. Kala mädanebki peast.

Selle mädanemise tulemusel aga saigi võimalikuks see, et kui kiirust ületanud inimene oma tegu tunnistas, on tema karistus õige ja seda hoolimata tõsiasjast, et protokolli võltsiti ning see on kuritegu. Kogu asja taustal ei maksa ka unustada, mis seisab karistusseadustikus: „kohtuvälise menetleja ametniku või töötaja poolt teadvalt ebaseadusliku otsuse tegemise eest väärteomenetluses karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.“ Seega - miks oli huvi karistada nii tugev? Kas protokollide arv on tulemuspalgaga seotud?

Kirjeldatud olukordade kokkuvõte on, et kui politseinik ja prokurör kuulsid ärimeest ütlemas midagi kahtlast, said ärimees ja temaga kokkupuutunud jalamaid kriminaalmenetluse. Kui aga politsei pani toime ligi 180 kuriteoepisoodi, algas kriminaalmenetlus vaid seetõttu, et asi sattus „Pealtnägijasse“.

Mõtlemapanev on, et kriminaalmenetlustes teevad uurimisorganite töötajad kahtlusalustele ettepanekuid süü tunnistamiseks ja kokkuleppemenetluses karistamiseks. Kahtlustatavatele tõendeid ei näidata. Tean inimest, kellele prokurör pakkus kriminaalmenetluse lõpetamist, kui ta tunnistab oma isa vastu. Ta keeldus, isa mõisteti õigeks. Tema mõisteti süüdi. On patune mõelda, et sooviti vastupidist?

Ühe Riigikogu liikme kriminaalasjas jõudis menetlus selleni, et prokuratuur küsis õiguskantslerilt luba süüdistusakti koostamiseks. Õiguskantsler otsustas, et ei tee ettepanekut saadikupuutumatuse äravõtmiseks ja viitas sellele, et tõendid koguti põhiseadust rikkudes. Mis oli õiguskantsleri otsuse tulemus? Tundub, et „tühja sellest õiguskantsleri otsusest“. Prokuratuur kriminaalmenetlust ei lõpetanud. Norman Aas teatas meedias, et „Nii kaua kui õiguskantsler ei pöördu riigikohtu pole – mis oli minu soovitus, et nii tehtaks, et kehtiva seaduse põhiseaduspärasus selgeks vaielda –, ei saa me uut otsust ka teha.“

Kriminaalmenetlused kui meelelahutus

Teisisõnu - kui õiguskantsler otsustas saadikupuutumatust mitte võtta, rakendus seadusega sätestatud puutumatus ja prokuratuur ei saanud süüdistusakti koostada. Ja mis toimus tegelikult - see ei tähendanud midagi, õiguskantsler järgigu prokuröri soovitust.

Mõned kriminaalmenetlused tunduvad kui meelelahutus. Järjest tuleb menetlusi tuntud inimeste üle, neid praetakse aeglaselt, kuumust annavad menetlustoimingud ja nende kajastamine meedias. Isegi kui menetlus tuleb lõpetada, avaldatakse selle kohta põhjalik menetluse lõpetamise määrus. Väikese kingitusena lisatakse sinna värvikamaid menetluses saadud ütlusi. Süüdimõistmine ja selle maailmale kuulutamine on nii sisuliselt tehtud.

Viimase aja kuum teema on erakondade rahastamise reeglid. Mida ütleb selle kohta seadus? Kas teadmata allikast raha erakonnale annetamine on kuritegu? Karistusseadustiku § 402'1 sätestab, et kuritegu on „Erakonna majandustegevusele või varale kehtestatud piirangute rikkumine“. Kas siin oligi kirjas, et teadmata päritoluga annetuse või selle vastuvõtmine juriidiliselt isikult on kuritegu? Ei ole.

See on viiteline ehk blanketne norm, mille sisust saab aru vaid muid seadusi uurides. Nii võiks karistusseadust ja erakonnaseadust tõlgendada nii, et kuritegelik on loobuda rahalisest nõudest erakonna vastu, kuritegu on, kui erakond eksib majandusaasta aruande koostamisel ja kui erakond ei registreeri annetust. Erakonnaseaduses on peatükk selle kohta, kuidas erakond peab majandama, sealt võib tuletada kümneid kuriteokoosseise. Kuid see, missugune tegu on kuritegu, peab olema arusaadav karistusseadustiku põhjal. Karistusseadustiku § 402'1 lugeja küll aru ei saa, et teadmata allikast pärit annetuse vastuvõtmine on kuritegu. Huvitav, et selle normi alusel neid annetusi ikka uuritakse ja uuriti.

Blogistiilis seadused

Kui näiteks karistusseadustiku paragrahv, mis kriminaliseerib dokumendi võltsimise ametiisiku poolt, kehtetuks tunnistatakse, siis ei ole dokumendi võltsimine enam kuritegu. Ja siit väike üllatus. Eelmisel aastal tunnistati kehtetuks karistusseadustiku § 402'2, mis sätestas, et „Erakonnale tehtava anonüümse, varjatud või juriidilise isiku annetuse vastuvõtmise eest karistatakse rahalise karistusega.“. Alates 01.04.2011 ei ole see enam kuritegu!

Ma ei võitle selle eest, et erakonna poolt sellise annetuse vastuvõtmine ongi hea ja õige, Soovin hoopis tõstatada küsimust, miks toimus ja toimub kriminaalmenetlus erakonna poolt teadmata allikast saadud annetuse vastuvõtmise tõttu, kui see ei ole enam kuritegu?!

Karistusõigus on repressiivne, selles ei tohi olla „kummist“ norme. Kui on, siis ei mõista kohtud nende alusel süüdi. Määratletuspõhimõtte kohaselt peab kuritegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, olema karistusseadustikus selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et saaks käitumist vastavalt kujundada.

Analoogseid norme on palju. Nii sätestab karistusseadustiku § 300, et kuritegu on „Riigihangete ... teostamise nõuete rikkumine, kui sellega on tekitatud oluline varaline kahju“. Selline teokirjeldus on kõlbmatu, selle põhjal ei ole teada, mis täpselt on kuritegu. Igaüks mõistab, et selguse seisukohast oleks ju jabur, kui seaduses seisaks, et „Liiklusseaduse rikkumise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni kuueaastase vangistusega“. Aga meil on sarnaseid norme.

Karistusseadustiku § 300 üritati edutult rakendada nõndanimetatud Viisitamme kohtuasjas. Täna süüdistatakse selle alusel Tamur Tsäkkot. Julgen ennustada, et ta mõistetakse õigeks. Ebaselget karistusseadustiku § 298'1, mis kriminaliseerib mõjuvõimuga kauplemise, prooviti Eliste asjas. See lõppes läbikukkumisega Riigikohtus.

Pea iga poliitik näeb tavaliselt halva olukorra põhjusena seaduseauku ja lahendusena tuleb kiire ja läbianalüüsimata seadusemuudatus. Seetõttu on blogistiilis seadusi, mis ei ole süsteemsed ega korrektsed. Sageli on seadustega kõik hästi, viga on mujal. Mõnikord jäetakse seadus täitmata ja vahel kohaldatakse seda valesti. Ja loomulikult tuleb ka seda ette, et seadus „kirjutatakse valesti“, kuid parlamendipoliitikutelt on seda mõneti naljakas kuulda...

Tõsiasi, et paar protsenti parlamendiliikmetest on samaaegselt kuriteos kahtlustatavad ning et pool elanikest on karistusregistris viitab kas väga hullule kuritegevusele või väga karmidele seadustele. Politseiriigi tunnused on: kui karistusõiguse norm on „kummist“; kui ka üle tara ronimine on kuritegu; kui pool elanikest on karistusregistris; kui „sinine seadus“ toimib; kui kriminaalmenetlus algatatakse vaatamata sellele, et tegu pole kuritegu; kui õiguskantsleri otsus ega immuniteet kriminaalmenetlusi ei lõpeta.

Meid on liiga vähe, et teineteist lihtsalt ajaviiteks kiusata.

(Autor on Advokaadibüroo LEXTAL vandeadvokaat.)