Alar Tamming: Kas äri võib olla eetiline?

 (52)
6RS28JUN11Z04.JPG
Foto: Rene Suurkaev

Mis toimub majanduses? Kas inimkond on lõpuks õppinud ohjama majandust ning ees ootab enneolematu õitseng?

Vaadates internetirevolutsiooni tulemusi, nutitelefone (või on see hoopis sinu kaasaskantav jälgimisseade Suure Venna jaoks?), sekunditega ümber maailma liikuvaid miljardeid dollareid ja võimalust igas maailma punktis olla võrgus, võib inimkonnast tõesti üsna positiivne mulje jääda.

Aga jätkem kõrvale inimeste loodud asjad - kas inimene ise on vahepeal edasi arenenud? On ju uusi asju leiutanud ja täiustanud vaid tühine osa inimkonnast ning suur osa meist ei loo oma elu jooksul mitte midagi uut, vaid ainult tarbib. Selle teadmise taustal on inimese vaimsest või psühholoogilisest arengust justkui piinlik rääkida.

Majanduskasv on miski, mis peab iga aasta arvuliselt suurenema, aga kuidas on lood inimese kasvamisega vaimselt? Siin on lood väga kurvad, et mitte öelda täitsa pahad. Tänapäevane inimene ei loe kreeka filosoofide teoseid mitte sellepärast, et ta on neist välja kasvanud ja see oleks justkui lasteaia lugemine, vaid selle pärast, et ta ei saa neist enam aru.

Samal põhjusel ei kuula ta ka klassikalist muusikat, sest see on samuti liiga keeruline. Lihtsam on kuulata Robbie Williamsit, kui Vivaldi aastaaegu tunnetada. Kirjandusest eelistab ta ajaviiteromaani Balzacile ja siis imestab elu keerukuse üle...

Seotud lood:

Aga kui minna tagasi filosoofide juurde,  siis küsigem, kas neilt on midagi õppida ka ärimeestel? Mis on need teadmised, mis on aastasadade ja tuhandetega ununenud? Võib-olla tasuks meenutada majanduse baastõdesid, aga seda tehes minna tagasi Aristotelese juurde?

Aristoteles eristas kahte majandust. Esiteks oikonomia , mis tähendab rikkuse loomist ja mis tema jaoks oli ainus tõeline majandus ning  krematistika ehk raha tegemine rahast, kus rikkus tegelikkuses maailmas ei suurene, vaid jaotub ümber.

Nende kahe majanduse vahel on väga suur vastuolu. Inimkond kui tervik vajab esimest. Talle on vaja sildu, maju, toitu, iPade jne. Indiviid aga saab suurt kasu teisest, ehk jagab esimese majanduse poolt loodut ümber enda kasuks.

Praegu saab maailmas eksisteeriva rikkuse jagada kaheks. Esiteks päris rikkus - see on kõik materiaalsed varad ja asjad, mis teevad inimeste elu paremaks ja õnnelikumaks. Teiseks virtuaalne rikkus, mis sisaldab kõikvõimalikes fondides ja pangakontodel olevat raha ehk kõike seda, mida inimene arvab endal olevat ja mida ta arvab, et ta saab vahetada reaalse rikkuse vastu.

(Jätame siinkohal arutelu selle üle, et selline vahetus toimub piiratud ajas ja ruumis ning pikaajaliselt on kõik virtuaalsed rikkused hävinud. Muide,  juba  Voltaire ütles, et iga paberraha jõuab lõpuks oma loomuliku väärtuseni, milleks on paberi väärtus.)

Aga mis on Aristotelesel veel raha kohta öelda? Olles krematistika , kui spekulatiivse tegevuse vastane, toob ta näite esimese antiikfilosoofi Thalese kohta, kes muide suutis ette ennustada päikesevarjutuse ja keda Bertrand Russell nimetas esimeseks kaasaegseks filosoofiks.

Thales elas Mileetosel ja oli eelkõige pühendunud loodusfilosoofiale ja matemaatika tõdede mõistmisele ega huvitunud raha tegemisest. Samas oli Mileetose saarel üheks edukuse sümboliks jõukuse tagaajamine ja nii hakkasid ka saare elanikud Thalese üle naerma, leides, et mis kasu on tal filosoofiast, kui ta ei suuda seda oma heaolu parandamiseks kasutada.

Nii esitatigi Thalesele väljakutse - kas ta suudab oma teadmisi kasutada raha teenimiseks? Thales otsustas väljakutse vastu võtta. Selleks ajaks olid tal suured teadmised nii astronoomia kui ka kliima muutumise kohta. Ta oli avastanud, et oliivisaak on saarel erinevatel aastatel erinev ja ennustas ette järgmise aasta erakordselt head saaki.

Olles sellele järeldusele jõudnud, kogus ta kokku oma säästud ja sõlmis talvel kõigi saarel tegutsevate oliivipressi omanikega lepingud, mille alusel ta sai suhteliselt hea hinnaga üheks aastaks enda kasutusse kõik oliivipressid.

Loe veel

Suvel tuligi viimaste aastate suurim saak, kuid kõik talupidajad olid hädas, sest vabu oliivipresse polnud. Nüüd üüris Thales oliivipressid oma kaassaarlastele suure vaheltkasuga edasi, saades endale osa saagist teenitud erakorralisest kasumist. See tegevus viis Thalese ühe aastaga saare rikkamate meeste hulka. Mõistes oma tegevuse ebaeetilisust, jagas ta teenitud vara hiljem saarlastele tagasi ja pühendus uuesti filosoofilistele mõtisklustele.

Vaadates praegu maailmas toimuvat, on raske oodata samasugust eetilist käitumist. Pigem on vastupidi. Spekulatiivne valuutavahetuskäive on sadu kordi suurem maailma kaubanduskäibest. Tulevikutehinguid on iga maailma elaniku kohta tehtud ligi 100 000 dollari ulatuses, kuigi aastane toodang ühe inimese kohta jääb 10 000 dollari kanti.

Elektroonilist kulda on müüdud umbes 100 korda rohkem, kui füüsilist kulda üldse olemas on. Kui varasemal ajal oli aktsiakursside tõus sõnumiks ja langus vastupidiseks sõnumiks, siis praegu ei peegelda aktsiaturud enam maailmamajanduses toimuvat, vaid on muutunud suuremate tegijate kasiinopanusteks.

Rahakursside kõikumist peetakse normaalseks ja arvatakse, et intresside määramisega saab majandust juhtida. Analoogia on siin selles, et kui poodi minnes oleks üks kilo kaupa X iga päev erineva hinnaga, siis me tõuseksime tagajalgadele, aga raha puhul peetakse normaalseks, et valuuta kurss on iga päev erinev.

Kahjuks ei ole enam elus 19. sajandil elanud inimesi, kes oskaksid rääkida vastupidisest olukorrast ehk sellest, kui valuutakurss on stabiilne, aga intressi määrab turul olev nõudmise-pakkumise vahekord.

Õnneks on olemas loodusseadused, mis mingil hetkel tasakaalustavad inimeste ettevõetud lollused. Praegune kriis on just sellise tasakaalustamise algus ehk peagi toimuv krediidimulli lõhkemine ei ole tegelikkuses probleem, vaid lahendus. Jätkugu ka meil tarkust seda paugu hetkel lahenduseks pidada.