Ristiksin selle koalitsiooni kolme musketäri koalitsiooniks, sest nad peavad välja astuma Ansipi vastu, kes on sama võimukas intriigimeister, nagu oli Dumas romaanis Richelieu.

Seni on Andrus Ansipil ja Reformierakonnal kindlus, et ta võiks luua koalitsiooni ükskõik millise erakonnaga. Valikuvõimalus annab reformile ja Ansipile võimuri hooletu üleoleku, mida ta on demonstreerinud korduvalt telekaamerate ees. Kui Ansip ja Mart Laar surusid valimisteõhtul telekaamerate ees üksteisel kätt ja Kanal 2 reporter küsis, kas valitsukoalitsiooni-mehed on jälle koos, vastas Andrus Ansip mokaotsast: "Tahaks loota küll. Vähemalt praeguse koalitsiooni».

Esmaspäevases Aktuaalses Kaameras teatas Ansip, et läbirääkimisi alustatakse IRLiga, kuid ei välistanud, et läbirääkimiste nurjudes peetakse läbirääkimisi sotsidega. Samas intervjuus ta ei välistanud koostööd Keskerakonnaga, kui Keskerakonnal oleks teine esimees. Teisipäevaks kutsus Reformierakond konsultatsioonidele IRL ja sotsid nagu töövõtuintervjuule, kust sotsid tulid kurva teatega, et neid vist reformi juurde tööle, vabandust, koalitsooni ei võeta.
Suhtumine, et alguses heidetakse ühte ühega, siis teisega ja ega see kolmaski tegelikult paha ole, on põhimõttelage võim võimu pärast. 

Kui IRL hakkab koalitsiooniläbirääkimistel taotlema emapensioni, tasuta kõrgharidust, haldusreformi ja kodukulude kontrolli alla viimist, viskab Ansip IRL välja ja kutsub sotsid.
Sotsid lubasid valijatele uut algust, kuid Reform nõuaks läbirääkimistel sotsidelt vana moodi edasi laskmist. Kui sotsid jäävad kindlaks, et tahavad uut algust, teeb Reform neile lõpu ja kutsub Keskerakonna.

Reform ei vaja võrdset koalitsioonikaaslast vaid alluvat, kes loobudes oma valimislubadustest viiks ellu reformi valitsusprogrammi. Kui üks neist kolmest olekski reformile meelepärane, oleks ta kogu aeg surve all, sest Reformierakonnale kuulub rekord koalitsioonide lammutamises. Reformierakond on lammutanud absoluutselt kõik Toompea ja Tallinna linnavolikogu koalitsioonid, millesse ta on kuulunud.

Lammutades 2001 Tallinna linnavolikogu ning 1997, 2003, 2005 ja 2009 valitsuskoalitsioonid. Riigikogus pole praegu mitte ühtegi parteid, kes poleks tunda saanud Reformiga koalitsiooni lagunemist. 1997 lammutas Koonderakonnaga koalitsioon, 2001 Tallinna volikogus Isamaa ja toonaste mõõdukatest sotsidega, 2002 valitsuskoalitsiooni Isamaa ja mõõdukatega ning tegi koalitsiooni Keskerakonnaga, 2003 valimistejärgselt ta Keskerakonaga koos ei jätkanud ja tõrjus valitsusläbirääkimistelt eemale sinna algselt kutsutud Isamaa, 2005 lammutas Reform valitsuskoalitsiooni Res Publicaga ja tegi valitsuse koos Keskerakonna ja Rahvaliiduga, 2007 valimistejärgselt jättis ta nad kõrvale ja tegi IRLi ja sotsidega, 2009 viskas Reform valitsusest sotsid välja. 2011 heietab mõtteid, et võiks ühega või teisega või hoopis kolmandaga.

Tule taevas appi - aitab sellest laamendamisest! 

Ükskõik milline erakond, kes teeks reformiga valitsuse, tuleks nelja aasta pärast Toompealt alla müts peos, silmad maas ja hakaks kurtma, et oleks oma lubadused täitnud, aga reform ei lubanud ning paluks valijatelt suuremat toetust, et saada mandaati lubaduste elluviimiseks. Ta ei saa seda. Valijad ei hääleta mitte kaastundest vaid erakonna tugevuse järgi.

Eesti rahvas näitas juba nendel valimistel, et erakondi ei valita mitte ainult tehtud tegude, valimislubaduste ega kampaaniate järgi, vaid üheks valikukriteeriumiks on võimekus olla võimul.

Eestlaste silmis on võimukas Ansip, teise osa eestlastest ja venelaste silmis Savisaar.
Postsovjetlikule ühiskonnale omane valijate valikuprintsiip valida võim võimu, mitte vaimu järgi ongi tegelik Reformierakonna edu põhjus. Võim ja –ambitsioon on paljude valijate jaoks niivõrd tähtis, et paljud isegi ei mõelnud, milline erakond nende huve tegelikult kõige paremini esindaks? Seepärast jäid paljude valijate jaoks vähemtähtsaks sotside uus algus, Keskerakonna protestiv kampaania – aitab jamast! ning IRL lubadused hoolida valijate emadest, lastest ja kodudest. 

Sestap ongi nii, et Reformi kirutakse, tema üle naerdakse, aga samas valitakse.
Sellest, mida Reformierakond tegelikult tegi, vaatasid paljud valijad lihtsalt mööda. Reformi valitsuse pärandina valatakse kultuur betooni; kuna haldusreform on lõpuni läbi viimata, siis elu maapiirkondades kiratseb, ei taheta kuuldagi emapensionist, tasuta kõrgharidusest, jne., jne., jne. On ilmnenud, et reformide kõige vaenulikumaks vastaseks on Reformierakond. Reformil on nime õigustatuse poolest puhul rohkem ühist reformvoodiga, mitte reformidega.
Mida rohkem erakonnad Reformi survel loobuvad oma valimislubadustest, seda enam suureneb Reformi tahe võimutseda toorelt. Mida enam Reform toorelt võimutseb, seda enam suureneb talle valijate toetus järgmistel valimistel ja Reform teab seda.

Erakondade liidritel on seega valik, kas reformvoodil Reformi ülemvõimu all unustada valijatele lubatu ja minetada au ja väärikus, või moodustada kolmikliit.

Kolmikliit, kus IRL, Keskerakonna ja sotside ühisosa ei tule mitte otsida, vaid see on juba praegu olemas. Sotsid ja IRL teeksid haldusreformi lõpuni, reform ei taha haldusreformist kuuldagi. IRL saaks kolmikliidus viia ellu emapensioni, emapalk oli omal ajal sotside idee. Keskerakond lubas valimistel hindade tõusu peatamist ning saaks viia koos IRLiga kodukulud kontrolli alla. Keskerakonna aseesimees Kadri Simson toetas tasuta kõrgharidust.

Kolmikliidu ühisosa on suurem, kui see mis neid eraldab. Keskerakonna ja sotside omavaheline ühisosa on astmeline tulumaks aga see on ka ainus, mis neid IRList lahutab.
IRLil, Keskerakonnal ja sotsidel oleks vaja minnes vastu uuele valitsusperioodile moodustada kolmikliit, kolmikliidus kokku hoida ja viia ellu valimislubadused. 

Edgar Savisaar teatas, et tema taha Reformi opositsiooni saatmine ei jää. Kui isegi kõige võimuahnem poliitik on valmis loobuma võimust ühtse vaimu nimel, siis tasub teistel tõsiselt kaaluda kolme musketäri koalitsiooni loomist.

Kõige parem peaminister oleks kolmikliidus Laar, kui kõige kogenum kolme musketäri hulgas.

Järgmistel valimistel valiksid valijad erakondi juba lubaduste elluviimise edukuse, mitte enam võimuambitsiooni järgi. Valijate valikuprintsiibi muudatust oleks Eesti ühiskonnal hädasti vaja edasiseks arenguks, sest Reformi võimul püsimine hukutab Eesti!
Üks kõigi – kõik ühe eest!

Autor on lavastaja ja näitleja