Alar Sudak: Eesti vajab uut algust, uut elu, uut erakonda
Uue poliitilise jõu ilmumist on rahvas oodanud ja poliitikud kartnud nende poolt, kes oleksid suutelised rahva toetusel saama ja võimelised olema peaministriks. Erakonna moodustamist on oodatud ja kardetud Rainer Nõlvaku üle-eestilisest mõttetalgutest, Indrek Tarandilt kui eurovalimiste saja-tuhande-hääle mehelt, Riigikogu 2011 valimistel osalenud rahvuslastest vabameestelt ja roheliste nimekirjas osalenud tuntud nimedelt. Tiit Ojasoo NO Teatri Ühtse Eesti suurkogule kogunenud publik oli suures osas valmis moodustama erakonna kohapeal. Kuid need, kes oleksid võimelised juhtima erakonda, pole erakonda tahtnud teha.
Idee on rajada kodanikuühiskonna esinduspartei. Erakond ühendaks ühtseks poliitiliseks jõuks kodanikuühiskonna esindajad ja ka need erakonda astujad, kes ei ole kodanikuühenduste liikmed, kuid kellel on huvi osaleda koostöös kolmanda sektoriga ühiskonna probleemide lahendamisel.
Erakonnas osaleksid liikmetest esindajate kaudu ja oleksid koostöö partneriteks kodanikuühiskonna olulisemad osapooled. Loomingulised liidud, kutseliidud, esindusorganisatsioonid, jt. mittetulundusühingud, mida kodanikuühiskond on loonud suhtlemaks riigiga, kuid kellega valitsus lihtsalt ei arvesta.
Valitsusele peaks määrama töövõimekaotus pensioni. Ühiskonda ta ei kuule, lahendusi ei näe, mõistust ei ole ja edasi ei liigu. Terve riik oleks teine, kui valitsuspartei juhtorganites oleks kõigil ühiskonna huvigruppidel proffessionaalsed esindajad ning otsused sünniksid kolmanda sektori sünergias. Huvigruppide osalemisel erakonna juhtimisel ei saa järgmine valitsus eirata riigis toimuvat ja ajada riiki hävitavat demagoogilist populistliku poliitikat.
Erakonna nimeks võiks olla Terve Eesti Erakond, ehk TEE. Loomulikult on võimalik ka mõni teine nimetus, näiteks TERE! ehk Terve Eesti Rahvuserakond. Siinkohal palun lugejatel soovitada, kumba nime te eelistate? Kuni see selgub, olgu ta lihtsalt uus erakond ja logo on seega esialgne.
Kujutades seda, mida erakond sisaldab. Logol on kujutatud nimi. Tee helesinisesse kaugusesse. Lennukit lennukusena. Taevatähta kõrgusena, mille poole püüelda. Püramiidi alt üles, kui laiapõhjalist ja kõiki ühiskonna tahke hõlmavat erakonda.
Uus erakond esindaks tervet ühiskonda, eluterve parteina tervendaks haiget riiki ja valitsusena teeks teed parema tuleviku poole. Maailmavaateliselt on uus erakond rahvuslik laiapõhjaline tsentristlik partei.
Uus erakond viib ellu järgmised eesmärgid. Lõpetab demokraatia kriisi. Tõstab poliitika proffessionaalsuse taset. Lähtub mitte populismist vaid ühiskonna tegelikest vajadustest. Arendab osalusdemokraatiat. Kanaliseerib kolmanda sektori parimad ideed ja lahendused valitsusprogrammiks. Valitsusprogrammi koostamiseks sõlmib uus erakond ühiskondliku kokkuleppe kolmanda sektori osapooltega.
Just koostöö ühiskondliku kokkuleppe koostamisel on esimeseks erinevuseks, mis eristab uut erakonda teiste parteide tekkimistest. Erakonnad on tekkinud reeglina sel moel, et võimulepürgijate seltskond värbab endale seadusega ette nähtud tuhat liiget. Aga liidritel pole algusest peale kavas liikmetega võimu jagada ega kaasata neid otustusprotsessi. Liikmetesse suhtutakse kui fännidesse ja erakonda nagu fännklubisse.
Uue erakonna liikmeskond tekiks mitte liikmete värbamisega vaid kolmanda sektori koostöö alusel.
Uus erakond ei jagune üksusteks mitte ainult piirkondlikuse alusel, nagu senised parteid, vaid oleks vastavuses ühiskonna huvigruppidega. Optimaalne lahendus oleks huvigruppide esindajate koondumine kodadeks. Hariduskoda, kultuuri-, keskkonna-, maaelu-, majandus-, rahandus-, sotsiaal-, õigus-, eurokoda, jt. kojad, mida liikmed moodustavad. Erakond oleks mudeli poolest sarnane valitsusele, mis jaguneb ministeeriumiteks. Selle vahega, et mitte erakonna esimees ei määra kodade juhte, vaid kojad valivad juhid oma liikmete seast.
Uue erakonna esimeseks eesmärgiks on uue ühiskondliku kokkuleppe koostamine.
2003 aastal koostatud ühiskondliku kokkuleppe lähtealuseks oli printsiip, et «ühiskondlik kokkulepe kui protsess kujutab endas toimivat tagasisidemehhanismi, mis on osa Eestile vajalikust arengu strateegilise kavandamise süsteemist. Selle käigus lepivad ühiskonnas olulised osapooled kokku Eesti arengu võtmeküsimustes ning sammudes nende eesmärkide realiseerimiseks».
Ühiskondliku kokkuleppe koostamises osales ligi 50 kodanikeühiskonna liitu, esindust, institutsiooni ja organisatsiooni. Valitsusparteid Reform ja ResPublica kukutasid ühiskondliku kokkuleppe läbi ja ei kirjutanud alla. Kuigi enne valimisi kirjutasid ResPublica ja Reform silmakirjalikult alla ühiskondliku kokkuleppe memorandumile kokkuleppe vajalikusest, murdsid nad oma lubadust. Valimised olid ju selleks ajaks läbi ja võis need jutud lõpetada, et võim kuulub rahvale.
Ühiskondliku kokkuleppe läbikukutamine andis ühiskonnale valusad tagasilöögid. Ühiskondlikus kokkuleppes sätestati 8 aastat tagasi Eesti ühiskonna põhilised valukohad: laste sündivuse tõus, noorte perede toetamine ning kvaliteetse hariduse võimaldamine kõigile soovijaile.
Valukohad on samad, mis 8 aastat tagasi, aga valitsus pole vahepealsetel aastatel hoolinud lastest ega haridusest. Marju Lauristin tõdes tänavu Riigikogus inimarengu aruannet analüüsides, «et juba palju aastaid ei sisene ca seitsmendik Eesti noorest põlvkonnast piltlikult öeldes tänapäeva. Need on need noored, kes ei jõua kaugemale põhiharidusest või ei omanda isegi põhiharidust». Nendest noortest on saanud kriminogeene riskirühm. Tendentsi jätkumisel pikema aja jooksul saab seitsmendikust Eesti rahvastikust aga rohkem kui 200 tuhat kurjategijat.
Uus erakond käsitleb ühiskondliku kokkulepet valitsusprogrammina, aga praegune valitsus ei arvesta ühiskonna probleemidega ka mitte siis, kui need talle puust ja punaseks ette tehakse.
Kui inimesel esineb reaalsustaju kadumine, kõrgendatud enesehinnang, kinnisideed, luulud ja vägivaldsus, nimetatakse seda vaimuhaiguseks ja pannakse hullumajja. Kui poliitikutel esinevad samad sümptomid, saadetakse nad võimule ja kogunevad Stenbocki majja.
Paljuski on valitsuse eemaldumise ühiskonna tegelikest probleemidest põhjustanud ministrite harimatus. Kolmeteistkümnest ministrist on ainult neljal ministril erialane kõrgharidus. Seega juhivad ministeeriumeid inimesed, keda nende erialase hariduse ja kogemuse puudumise tõttu ei võetaks ministeeriumitesse isegi mitte osakonnajuhatajateks.
Riigimehed ja –naised on poliitikast kas lahkunud, hoiavad ennast eemal nagu ristiinimesed kasiinodest ja bordellidest või on kõrvaldatud võimuvõitluse käigus. Respublikaanid kaaperdasid Isamaa ja viskasid üle parda haridusminister Tõnis Lukase; kellel oli teeneid, et eesti koolid said ülemaailmses Pisa testis Euroopas viienda ja maailmas kolmeteistkümnenda koha. Siseminister Marko Pomerants, kelle võitlus korruptsiooniga oli kõigi aegade edukaim, pandi istuma. Istuma Riigikokku. Riigikogust viskasid respublikaanid üle parda Trivimi Velliste, Peeter Tulviste, Mart Nuti ja Lauri Vahtre seeläbi, et nad pandi valimisnimekirjas kohtadele, kust Riigikokku enam ei pääsenud. Mart Laar vaatas terrorit osavõtmatult pealt nagu Mõmmi-Beebi ja pages IRL valimisnimekirja koostamise ajal Jaan Tätte ja Marko Matvere selja taha nende jahile ning kadus Bermuda kolmnurka. IRL saatis ühiskonnale sõnumi, mida riigimehelikum sa oled - seda kindlamalt sind reedetakse ja võimult tõrjutakse.
Võimumängud on peletanud võimalikud riigimehed poliitikast eemale ja uueks poliitikute põlvkonnaks on saanud poliitbroilerid, kelle kanaajud riigijuhtimiseks ei kõlba. Uus erakond vajab oma ala asjatundjaid mitte peibutuspartideks, vaid liidriteks, sest nende vaimne pagas loob eelduse muuta ühiskonda ja tõsta poliitika professionaalsust.
Praegusel võimul on kombeks ekspertidega mitte arvestada ja Ansip juhib ministreid nagu pime juhib pimedaid mäest alla kuristiku poole. Ühiskonna parimad esindajad räägivad valitsusele ühiskonna valusatest probleemidest nagu seinale.
Uus erakond on tegelikult juba tekkimas alt-üles, mitte ei kuku ülevalt alla nagu senised parteid.
Pühapäeval alustasime koos Veiko Rämmeliga petitsioon.com keskkonnas avaliku kirja Eesti Vabariigi Peaministrile, milles tegime Andrus Ansipile ettepaneku tagasi astuda. Neljapäeva hommikuks oli kirjaga ühinenud üle 1400 inimese.
Kirjas on esitatud ümberlükkamatud näited Reformierakonna valimislubaduste murdmistest, riigi ja rahva vastaste otsuste langetamistest, korruptsioonist, üleolevast suhtumistest teistesse erakondadesse, peaministri võhiklikusest ja riiki vapustavate kriiside traagilistest tagajärgedest.
Me lihtsalt osundasime, et Andrus Ansipi juhib valitsust nagu pime juhib pimedaid ja viib riigi kuristikku.
Avalikus kirjas on muu hulgas Ansipile öeldud. «Teie ja Reformierakonna vigade tagajärjed on traagilised. 2011. aastal koostatud inimarengu aruande järgi on Eesti ühiskonna jaoks kaduma läinud seitsmendik noori, kelle haridus piirdub põhikooliga või kes põhikooli ei lõpeta. Seitsmendikul noortel on oht saada kriminogeenseks kontingendiks. Viimastel aastatel on tõusnud isikuvastaste kuritegude arv. Tendentsi jätkudes muutub aja jooksul seitsmendik noortest seitsmendikuks rahvastikust. Seitsmendik eesti rahvarvust on 200 tuhat!
Eestist on lahkunud 100 000 kodanikku, kes on lahkunud majanduspõgenikena välismaale.
2011.a. teatas valitsus korduvalt, et õpetajate palgatõusuks pole raha. Samal ajal plaanitakse tankide ostmist, pingestades ühiskonda õpetajate streigini.
Kõikide riiki ja ühiskonda halvavate otsuste analüüsimiseks läheks vaja omaette väga mahukat raamatut, ning seetõttu pole võimalik neid kirjeldada siinses petitsioonis».
Kirja refereeris venekeelne Den Za Dnjom. Misjärel suurenes hüppeliselt vene kogukonna ühinemine avaliku kirjaga. Eestimaal on kaks kogukonda, kes üksteisega eriti läbi ei käi. Kuid kaks kogukonda moodustavad ikkagi ühe riigi, kellel on üks valitsus ja peaminister. Seepärast ei tee uus erakond mitte venelaste häältega vaid kahe kogukonna koostöös.
Laulva revolusiooni ajal tegid osad vene kogukonna esindajad koos eestlastega revolutsiooni. Akadeemik Mihhail Bronštein osales IME tegemises. Vladimir Velman, Aleksander Dormitontov, Aleksander Zatsarnõi, Segei Zonov, Aare Lapõnin, jt. olid liikmeteks esimestes eesti parteides. Boris Jeltsini kiirvisiit Tallinnasse 1991 aasta alguses oli selleks sündmuseks, mis päästis Eesti verevalamistest pärast Vilniuse tapatalguid. Kui vastane on ühine, siis tekib ühisrinne.
Andrus Ansipile peab aitäh ütlema, et ta vähemalt selles asjas ühendas kaks kogukonda.
Kui soovite kaasa aidata ja Ansipile toonitada, et mitte üksnes venelased ei ole tema peale pahased, vaid terve eesti rahvas, siis ühinege palun avaliku kirjaga Eesti Vabariigi Peaministrile. ( http://www.petitsioon.com/avalik_kiri_eesti_vabariigi_peaministrile)
Avalik kiri on esimene kord eesti poliitikas, kui peaministrile esitati ettepanek tagasiastumiseks kodanikualgatuse korras. Me ei ole veel ühegi erakonna liikmed ja ei täida mitte ühegi erakonna ega poliitiku tellimust. Me tegime Indrek Tarandile ettepaneku uue erakonna moodustamiseks.
Aga olgu öeldud ja korratud, et see ei ole Indrek Tarandi tellimus. See on meie endi algatus.
Ühiskond vajab kriisist välja toomist. Demokraatia vajab kriisi lõpetamist. Eesti vajab uut algust. Aga seda kõike ei saa teha mitte ükski senine partei ega liider.
Teeme uue erakonna!
Olukord oleks teine, kui võimul oleks erakond, kus kõigil ühiskonna huvigruppidel oleks erakonna juhtorganites omad esindajad, kes valitsuse liikmetena arvestaks ühiskonnaga ja ei laseks valitsusel astuda ühest ämbrist teise.
Kohalike valimisteni on kaks aastat, Riigikogu valimisteni kolm ja pool. Aeg on piisav, et kolmanda sektori osapooled jõuaksid alustada koostööd uue erakonna moodustamiseks uue mudeli järgi.
Ennast ma ei näe uue erakonna juhtide seas. Ühiskonnas on terve plejaad riigimehi ja -naisi, kes on mitmeid kordi targemad ja edukamad kui mina ning sobivad paremini aseesimeesteks, peasekretäriks ja kodade juhtideks. Olin lihtsalt siiliks põõsas, kes soovitas saja-tuhande-hääle mehele parteimudelit.
Head mõttekaaslased, mida te arvate uuest erakonnast, mis meid ootab? Alustame sellest, et algusest peale mõtleme koos, kuidas saaks uut erakonda paremini teha, et erakonda kannaks algusest peale sünergia, milles igaühel oleks seisukoht, kuidas seista koos parema, puhtama ja tugevama riigi ning ühiskonna eest.
Autor on teatriautor, -lavastaja, -näitleja ja performancekunstnik kunstnikunimega Elaan.
