AK 55: Kalev Vapper: Kuidas rabakana Harri Kingo rivist välja lõi
1. Oli aasta 1975 detsember ja AK spordisaadete raudvara — Heini Mikkin, Toomas Uba, Tõnu Tammaru ja Tarvo Villoman — tahtis nagu üks mees osaleda Kirovi kalurikolhoosi talveaias toimuval aasta parima sportlase väljakuulutamise peol. Nii sain mina esmakordselt noore praktikandina võimaluse lugeda eetrisse AK spordiuudiseid.
Valmistusin hoolikalt, päeva parimad palad olid koos, must-valged fotod tublidest päevakangelastest välja otsitud ja pappidele kinnitatud, lips ette pandud, tukk sirgeks kammitud ja emalegi helistatud, et ta ikka teaks vaadata, kui poeg esmakordselt tähtsas saates üles astub. Enne eetrit sättisin veel käekellagi õigeks ja uurisin vanadelt kaladelt välja, millal toimetuselaua tagant alla stuudiosse peab minema.
Sain teada, et enne pole mõtet end helikindla stuudioukse vahelt sisse poetada, kui eetrini jääb 4-5 minutit. Silmanurgast jälgisin siis toimetuse nurgas olevast telerist saate kulgu ja arvasin just paraja hetke olevat end püsti ajada ja stuudiosse minema hakata, kui toauks kisti lahti ja lävel seisis maruvihane ja näost tulipunane Endel Sõerde, kes sel päeval vastutav toimetaja oli, ning karjatas: „Kus kurat sa oled, spordi tiiter on juba ees!“
Kiire pilk ekraanile veenis mind murdosa sekundiga tema jutu õigsuses ja edasi läbisin kaks korrust treppe, fuajeed ja koridore ilmselt oma elu kiireima sprindiga. Stuudiosse jõudes prantsatasin diktoritoolile ja loomulikult lülitas režissöör mu koheselt ka eetrisse. Küllap kujutate aga ette, et pärast 100 meetri sprindi läbimist ei ole just kõige kergem hingeldamata ja soravalt teksti lugema hakata. Vaja on kas või kümmet sekundit pausi hingamise taastumiseks. Minule seda paraku ei antud ja nii ma siis puhkides neid uudiseid lugeda pusisin. Pikapeale sain rütmi kätte.
Kui toimetusse tulin, helistas ema ja küsis, miks ma nii hirmsasti pabistasin. Tegelikult ma ju ei pabistanud, vaid hingeldasin. Pärast selgus, et kogu häda olin endale ise kaela tõmmanud kella õigeks keerates — kellanupp jäi välja ja ilmselt läksin sellele vastu nii, et aeg oli ca 5 minuti võrra nihkes minu ja AK kahjuks.
2. Tegu oli vist 1992. aasta 1. aprilli AK-ga. Olin vastutav toimetaja. Nagu ikka, panime saatesse selle päeva puhul ka mõned vahvad libauudised, aga mingit hiilgavat nalja esimese hooga pähe ei tulnud. Saade juba käis, kui mul äkki sähvatas.
Trükkisin kiirelt uudise, mille viisin stuudiosse ja poetasin diktoriks olnud Mare Taimre ette vahetult enne ilmateadet, nii et ta pidi selle kohe üle vaatamata ja otse eetrisse lugema. Selliseid välk-pauk olulisi uudiseid oli aeg-ajalt ikka ette tulnud. Mare alustas asjaliku näoga lugemist.
Uudis ise rääkis aga sellest, kuidas Eesti teadlased on pärast aastaid kestnud pikaajalisi vaatlusi ja põhjalikke teadusuuringuid jõudnud maailma loodusteadlaste rõõmuks ja tavakodanike üllatuseks põhjapaneva ja pöördelise teadusliku avastuseni, mille sisu seisneb selles, et rabakana tõuseb hommikul üles ja läheb õhtul magama. Nagu kogenud diktorile omane, libisesid Mare silmad teksti mööda ja ma nägin, kuidas ta viimaste lauseteni jõudes sisimas endaga võitles, et säilitada diktorile vajalik väärikus. Paraku oli üllatusmoment sedavõrd tugev, et nii Mare kui temaga sel päeval koos töötanud Harri Kingo turtsatasid mõlemad naerma ja ei suutnud end enam kuidagi koguda.
Naerust kõveras oldi ka režiipuldi taga ja nii nägid televaatjad sel päeval eetris üsna mitme minuti vältel naeru lagistavaid diktoreid. Vahepeal pandi ette tiiter „Ilm“ aga niipea kui Harri hakkas lugema ilmateadet, purskas ta uuesti naerma. Ta alustas koguni paaril-kolmel korral, aga lõpetas ikka naerust kõveras, diktorilaua kohal kummargil. Lõpuks luges Mare naeruga võideldes ilmateate lõpuni.
