Sümpaatiat väljendas neiu enam kui veidral moel, alustades lõunalauas mu võileiva ärasöömisega, millest ma suurt midagi arvata ei osanud. Järgmistel päevadel lisandus mu toavõtme ja mobiili kaaperdamine. Kui läksin esemeid tagasi võtma, peitis ta need võimalikult oma keha lähedale.

Esialgu ei suutnud ma mitte mingit seisukohta võtta - kas peaksin temaga seal rüselema hakkama või normaalselt rääkima? Proovisin sõnade jõudu. No ei mõjunud. Pärast mõningast füüsilist kontakti sain vara tagasi ning neiule puna palgeile. Tema strateegia paistis ju toimivat ning algklassidesse sobilik müramine näis olevat näitsiku meelistegevus.

Hirmuga mõtlesin, et meil on vaja koos töötada veel nädal aega. Minu hirm sai kiirelt põhjendatud, kui erinevad rünnakud naise poolt sagenesid. Toavõtme tagasisaamise käigus lõi ta mulle hambad õlga. Jaa, ma ei tee nalja, nii see oli! Õhtul duši all sain imetleda suurt sinist lärakat, mis alles nädala pärast kehalt kadus.

Pealegi polnud see viimane tema meisterdatud sinine plekk mu kehal. Päeva jooksul klohmis ta mind mitmel korral. Kavalpea valis alati vaiksema nurga, et pealtnägijaid ei tekiks. Ühel hetkel läksid löögid eriti vihaseks ning olid suunatud allapoole vööd. Minu kimbatus aina suurenes. Vastu lööma ega hammustama ei hakanuks ma naisterahvast iial. Ka juhataja juurde minek näis võimatult piinlik, kuna probleem polnud just tavaliste killast.

Võtsin end kokku ja säilitasin külma närvi. Tuge otsisin koju elukaaslasele helistades. Ta andis nõu ahistajale vastu hakkamiseks. Varasemast kogemusest kolleegiga teadsin, kuidas see lisab omakorda õli tulle - maadlused venivad veel pikemaks. Pikisilmi ootasin töö lõppemist, kuid viimasel õhtul keeras klobija vindi tõsiselt üle.

Saabusin pesemast ning olin vaevalt bokserid jalga saanud, kui ta mu tuppa koputamata sisse sadas. Alustas juttu maast ja ilmast, näppis kapi peal märkmikku ning sorkis aknal kuivavaid riideid. Viskasin voodile pikali, sest tal tundus kauem minevat. Ühel hetkel naeratas primadonna enda arust oma kõige hurmavat naeratust ning lajatas tuleku eesmärgi välja. "Kas saab ka või ei saa?!" kõlas naise küsimus. Sain kiire kõhukrambi ja lootsin, et olin valesti kuulnud. Järgnev jutuvada kinnitas õudust, mis just kostunud.

Manasin näole kõige lollima ilme ning alustasin pikka monoloogi teemal, kuidas olen kodus ootavale naisele truu. Kosja tulnu kuulas mõnda aega lontis kõrvadega, siis õnneks lahkus. Ära minnes veel kinnitas, et ma olevat igal moel nõme ning ta ei saa aru, kuidas keegi üldse mind taluda suudab.

Hommikul ärgates tundsin end uue inimesena - piinarikas nädal sai läbi. Järjest enam mõtlesin juhatajaga vestlemisele. Võtsin end kokku ning läksin talle juhtunust rääkima ja verevalumeid näitama. Neid oli selle ajaga ohtralt kogunenud.

Esimese hooga sain ise riielda, et polnud varem nii tõsise teemaga vestlusele tulnud. Jäin isegi mõtlema, miks ma lugu nii kaua varjatuna hoidsin. Arvasin, et olin ise sellise käitumise kuidagi esile kutsunud. Lisaks ei soovinud olla pealekaebaja rollis - tuli ju koos nädal aega vastu pidada.

Ülemus kutsus konflikti teise poole ühisele nõupidamisele. Neiu tunnistas, et läks liiale. Samas kinnitas ta, et tegu oli nalja ja mänguga. Minul väga naljakas polnud ja sellest ei paistnud ta aru saavat. Juhatajapoolne seisukoht sisaldas mõisteid "seksuaalne ahistamine töökohal" ja "avalduse esitamine töökaitseametisse". Nende fraaside peale puhkes neiu nutma ning pisaraid jagus mitmeks tunniks. Esimest korda elus ei olnud mul kahju, kui teine inimene nuttis. Selleks oli ta ise piisavalt mind moraalselt ja füüsiliselt tampinud.

Ma pole suutnud siiani täpselt välja mõelda, mida teeksin sama olukorra kordumisel teisti. Ilmselt olekski ainus mõjus vahend ülemuse poole pöördumine. Mõni naine lihtsalt ei saa aru, kui talle "ei" öeldakse.