Ajateenistus on auasi
"Kõigepealt peaks rääkima sellest, et milline on võimalus ajateenistusest kõrvale hoida. Tean isiklikult paari inimest, kes hoidsid aastaid kõrvale kohustuslikust teenistusest, kuid lõpuks seadsid nad siiski sammud sõjaväkke. Nende võte eemale hoidmiseks oli see, et kolisid enam-vähem kodust ära ning ei andnud end absoluutselt näole, töötasid kuskil mustadel otsadel. Praeguseks momendiks on neist saanud elukutselised Scouts'i poisid.
Väga tihti kuulen seda, kuidas noored mehed räägivad sellest, kuidas neile absoluutselt ei meeldi sõjaväkke minek. Räägitakse sellest, kuidas see on täielik ajvabadus, idiootsus ja ajaraiskamine. Üritan iga kord selgitada, milles seisneb ajateenistuse positiivne külg, aga tihtipeale sellele vaid vilistatakse. Räägitakse, et NATO kaitseb ja kui Venemaa tuleb pole nagunii pääsu.
Tegelikkuses on asjalood palju keerulisemad. Meil on riiklikul tasandil ka NATO ees kohustused ja see eeldab ka kaitsejõudude olemasolu. Me peame osalema erinevates rahuoperatsioonides koos liitlastega ning kaitsma nende huve. Kui me seda ei tee, pole ka NATO-t meil vajadusel abiks.
Kui nüüd jätta kõrvale NATO kui meie sõber ja liitlane, peame alati tunnistama fakti, et viimase tuhande aasta jooksul on Tartut näiteks, keskmiselt iga 50 aasta tagant korra vallutatud. Riigina peame omama sõjalist jõudu ja peame alati olema valmis oma suveräänsust kaitsma. Seda ei saa teha need, kel puudub väljaõpe. Kahurilihaga sõda ei võida.
Kas me peame üldse kartma kedagi praegusel ajamomendil? Arvan, et tegelikkuses on oht võrdlemisi väike, kuid oluline on siinjuures, et alati tuleb olla valmis.
On arutletud ka teemal ajateenistus või palgaarmee. Arvan et palgaarmee jaoks ei ole me piisavalt rikas riik. Mõtlen seda, et hoida 24 tundi maksumaksja rahaga üleval kindlat arvu mehi, kes on alati valmis tulistama, see oleks liiga kulukas riigile ja ei oma suurt potensiaali olla võimaliku agressiooni puhul edukas. Vaja on siiski seda, et iga mees riigis oleks käinud kohustusliku ajateenistuse läbi ning suudaks vajadusel haarata relva ja kasvõi surra sõdurile kohaselt.
Täna on sel teemal paslik muidugi rääkida ja sõna võtta, kuid paraku on elus nii, et hüved nõuavad oma. Siiras kaastunne omastele, kelle poeg ei tule enam tagasi. Mäletagem teda auga, Ta oli Eesti sõdur ja ta võitles meie kõigi eest. Samas oli ta teadlik ka riskidest ja oli need valikud ise teinud parema tuleviku nimel.
Üldiselt saaks kogu teema võtta väga lühidalt kokku. Liigume tulevikku, kuid ärgem unustage minevikku."
