Ajateenistus - kas raisatud aeg või kogemus kogu eluks?

Igapäevaselt noortega kokku puutudes olen märganud ajateenistuse kohta laias laastus kahte erinevat suhtumist. Esimest, mille esindajad näevad seda kui kasulikku eluetappi, kogemust kogu eluks, ning teist, mille kohaselt kaitseväeteenistuse näol on tegemist täieliku ajaraiskamisega ja oma aja ära elanud traditsiooniga. Selle üle arutledes tuleb kõigil noortel - jah, nüüd ka neidudel, kuna nüüd on ka neil võimalus aega teenida, järele mõelda, mida ajateenistus nende ja Eesti Vabariigi jaoks ikkagi tähendab.

Esimesed, kes oma antipatriotismiga lausa näkku karjuvad, on naiivse suhtumisega "ma-ju-lähen-niikuinii-USAsse ära" noored. Samas puuduvad neil enamasti igasugused argumendid, näiteks kui küsida neilt, kas neil on mingitki aimu Ühendriikide immigratsioonisüsteemi kohta, või kuidas nad oma sihtkohta üleüldse jääda plaanivad, on vastus visa tulema. Ameerika tundub neile suure Disneyland'ina. Levinud väide on, et ajateenistust pole vaja, kuna nemad unistavad rahvusvahelisest karjäärist ja ei taha jääda paikseks. Aga unustatakse, et kaitsevägi ise on samuti uks laia maailma. 2004. aastal NATOsse astumine avas riigikaitsega seotud inimestele ju tohutult uusi karjäärivõimalusi. Pealegi arendab ajateenistus meeskonnatööd ning distsipliini, mis võivad rahvusvahelisel tööturul väga kasulikeks omadusteks osutuda.

Viidatakse ka sellele, et enamik Euroopa riike on juba läinud üle elukutseliste sõjaväelaste süsteemile ning kaitseväeteenistuse kohustuse kaotanud, ja järelikult on selle näol meie ühiskonnas tegu igandiga. Mõelgem nüüd järele - Eesti rahvaarvu arvestades oleks see variant ju kui lihtsalt mitte ebareaalne, siis kindlasti ebatõhus lahendus. Meid on vähe ning meie riik on suur osa meie identiteedist. Kaitseväe juhataja brigaadikindral Riho Terras lausus tänavu Tallinna 21. koolis õpilastele peetud vabariigi aastapäeva kõnes sõnad "Me peame oma riiki kaitsma, keegi teine seda meie eest ei tee." Tõepoolest, liitlased nagu NATO on küll võimsad, kuid nende poolehoid tuleb ära teenida. Me peame näitama, et me tahame enda riiki hoida, seda kaitsta, et me ei pea suveräänsust iseenesestmõistetavaks.

Siiski leidub veel ka noori, kellel on säilinud missioonitunne oma riigi ees ning kelle arvates on ajateenistus väga kasulik kogemus. Mõneti saab seda võrrelda üliõpilaskorporatsioonidega - on ju paljudel just nendest kollektiividest tekkinud eluaegsed sõbrad või töökaaslased.

Seega mõelgem, noored, ja andkem nõu lähitulevikus kaitseväkke minejatele, vanemad generatsioonid, kas pole tark idee võtta vastu väljakutse ja 8-11 kuud oma elust veeta end arendades ja distsiplineerides ning hiljem enda ja oma riigi üle uhkust tunda. Kas on mõistlik kasutada võimalust ja saada ainulaadseid kogemusi kogu eluks või on parem mõte hakata arstlikus komisjonis veiderdama, kutsetele mitte reageerida ja seeläbi lõpuks seadusega pahuksisse sattuda?