Ajalugu ei tohi hinnata tänapäeva seisukohalt
A. U. Xmann, xmann@hot.ee
Kui astusin ülikooli ajalooteaduskonda (aastal 1987), siis üks esimesi asju, mida meile õpetati, oli see, et ei tohi hinnata mingeid ajaloolisi sündmusi tänapäeva seisukohalt. Me ei saa panna näiteks esimest autot 2000. aasta BMW kõrvale ja öelda, et esimese auto leiutajad/ehitajad olid ikka jamad vennad küll — pigem vastupidi.
Kui me võtame näiteks Vana Testamendi põhimõtte “silm silma ja hammas hamba vastu” (sama seisab muide kirjas Hammurapi koodeksis), siis peame arvestama, et taoline seadus oli enneolematu uuendus tollases veritasu nõudvas maailmas. Ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Ka religiooniga on sama lugu: ei arene küll Jumal, aga areneb inimeste arusaam Temast.
Paraku lähtuvad inimeste arusaamad üleloomuliku kohta ikkagi neist endist ja neid ümbritsevast maailmast. Näiteks: kõrberahvaste ettekujutuses on põrgu seotud tule ja kohutava palavusega, polaarrahvaste juures aga on tegemist hoopis külma paigaga. Jne.
See, milliseid pilte me endale “parematest jahimaadest” või Jumalast ette maname, ei muuda millegi poolest Tema olemust.
Vana Testamendi sõjakad rahvad arvasid üsna loomulikult, et ka Jumal on vägev sõjamees. Uus Testament kõneleb hoopis teistsugusest Jumalast — armastavast ja halastavast. Kristuse ristilööminegi pole mitte Jumala kalgi õigluse, vaid Tema lõpunimineva ja iseennastki andva armastuse väljendus.
Religiooni ei vaja inimene mitte selleks, et vastutusest vabaneda, vaid selleks, et oma elule ja (eetilisele) toimimisele mingi mõte leida. Selles suhtes on kõik religioonid üldinimlik küsimus elu mõtte järele — vastused on vaid eri usundite puhul erinevad.
Veel, lihtsalt märkusena: kui artikli autor on budist, siis peaks ta üht-teist teadma ka hinduismist — seega ei saa ta väita, nagu oleks ohverdamine omane vaid judaismile (muide, kristlusele pole elusolendite ohverdamine kunagi omane olnud). Isegi mahajaana-budismis tuntakse ohvritoomist.
