Ajaloo ilust, õpetamise valust


Ajaloo ilust, õpetamise valust
Päevaleht/Pressifoto, Kristo Nurmis

Kuus aastakümmet Tartus ajalugu õpetanud Hillar Palamets nimetab intervjuus Õpetajate Lehele tudengi põhilist tööriista, millel too loengus ühtlasi pokkerit mängib, rüperaaliks. Õppejõud on tema sõnul rüperaali ripats.

„Mina olin autoritaarne õpetaja. Ütlesin, et mulle on antud 45 minutit rääkida ja kui sa kuulata ei taha, mine jaluta. Käisid ära ja tulid tagasi, kord oli majas. Olen palju õpetanud 4. klassis ja need, kuramused, vabandust, tahtsid õppida, rääkisid: „Õpetaja-õpetaja, te ei ole mind juba kolm tundi küsinud!” Ütlesin, et õpi veel, küll ma küsin. Nad olid täis elurõõmu ja uudishimu,” jutustab Hillar Palamets.

Palamets pandi juhtima

„Mis ma olin – poja, nunnu, 27 aastat vana, kui mind pandi praeguse Miina Härma kooli direktoriks. Koolis oli 900 õpilast ja 60 õpetajat. Kui päid on tuhat, siis seaduspärasus ütleb, et ühe protsendiga neist juhtub iga päev midagi. See teeb ju kümme vahejuhtumit päevas, kaheksa või üheksa neist on negatiivse fooniga. Ühel või kahel juhul ehk saad kiita ka.
Kutsub mind välja näiteks raudteemiilits, teatab, et kolm poissi suitsetasid jaamas, viigu ma nad ära. Ma ei saa ju õpetajat tunnist ära saata, panen ise mantli selga. Poisid – 6., 7. klassi omad – seletasid, et nad pagesid tunnist, sest kartsid kontrolltöös kahte saada. Tegelikult oli asi selles, et keskpäeval rongid ei käinud, miilitsal igav, jalutas selle Rein Kilgi nimelise keiserliku vaksali ümber, nagu me tänapäeval ütleme. Ja võttis parema puudumisel poisid kinni.”

Juhtusin olema suurte meeste kaasaegne. Nagu koolijuhid Heino Mägi Otepäält, Kalju Aigro Nõost, kes läks oma kooli eest nagu mürsk läbi soomusseina. Aigro käis ikka ülikoolis, kui oli lõpetajate kohtadele määramine, uuris dekaanilt või minult, kes ma olin pedagoogilise praktika juhendaja, kas ei ole mõnd head poissi õpetajaks. Korjaski kõva õpetajaskonna kokku ja ülikooli vana arvuti Ural 1 peale selle. Isegi sakslased ei suutnud ära imestada, et seda, mida neil SDV-s isegi Berliinis ei olnud, sai Eestis ühes maakoolis uudistada. Käisin neile ise seda imet näitamas… Arvutis lambid parajasti vilkusid, oli näha, et poisid töötasid. Was machen Sie hier? Õpilased seletasid, et töö tellis Tõravere observatoorium. Lieber Himmel!”

Elad ja üllatud

Palametsa raamatu „Eesti Vabadussõja lugu” ilmumisaasta on 2010. Autor selgitab, et see on mõeldud laheda jutukana keskharidusega sõdurpoistele, raamatu rääkis tema käest välja ja turustas kaitseväes edukalt kirjastaja Alo Murutar. Kelle käest tal eesti keeles ladusalt loetavat kodumaist stoorit ikka tellida oli oludes, kus keegi enam midagi eriti ei pajata, vaatab kiiruga kuskilt ka nende asjade kohta, mida teaks, kui keegi ütleks, et meelde jätta ja mäletada on jätkuvalt popp. Oleks aastakümneid mälumänge korraldanud Hillar Palametsa usku.

Palamets saab suvel 85 aastat vanaks ja sätib omad ettevõtmised tänavu väheke ringi. Igal teisipäeval kell 10 käib ta Tartus Raadio 2-s oma iganädalast „Ajalootundi” salvestamas. Märtsis salvestab viimast korda saate, mille järjestikunumber tuleb 888, ilus kombinatsioon, jääb hästi meelde. Seejärel kirjutab Palamets veel ühe raamatu „MMM”, kus M tähistab nii mõtteid, meenutusi kui ka mängu. Saame lugeda aastakümneid koostatud huvitavaid küsimusi, vastuseid neile. „Nostalgiline tagasivaade digiajaeelsetele mängudele,” ütleb Palamets. „Areng on olnud värviline, punane mäng läks üle sinimustvalgeks, et seejärel kiiresti kolletuda.”

Mis on kolletunud mälumäng?

Hillar Palamets on koostanud mälumängude küsimusi, millest 3000 on alles, umbes iga viies neist tuleb kogumikus uuesti esitamisele, teised lähevad kõige liha teed, nagu Palamets ütleb. Mängude algusest Eestis on möödas 40 aastat. Kui keegi ei tea, mis on kolletunud mälumäng, ütleb Palamets heal meelel ette. Selge näide on tema meelest telesaade „Rahaauk”. „Mina jälgin mängijate psüühikat, kellele on rahapatakad kätte antud. Mõni tõstab raha pakihaaval, mõni tõmbab sülega. Ja milline teesklus käib, suudlevad ja patsutavad teineteist. Keski ei taipa, et süsteem on nii püsti pandud, et sa ei saa võita. Alt veab mõni väga lihtne küsimus, millel on nii absurdne vastus, et sa ei suuda seda uskuda. Või tõesti ei tea, mis asi urjuk on.”

Aga mis see Palamets tähendab, küsin, kas mingi palang?

„Minu isapoolsed esivanemad tulid Põhja-Viljandimaalt Pala (ka Navesti) jõe äärest. Olen arhiivis kirikukirjadest vaadanud, et seal oli Pallametsa talu. Pärisnimede panemisel pani mõisnik perele nimeks Heiswald – saksa keeles soe või kuum mets. Ja kui isa võttis 30-ndail eestipärase nime, tõlkis ta selle metsa eesti keelde. Nii et põlenud metsa või ale tegemise koht. Palamets on kas talu nimest või Pala jõest.”

Ons Palametsasid veel palju?

„Ei ole. On Palumetsasid ja isegi Kilumets. Ülikoolis üksvahe narriti meid metsalisteks: Liimets, Allikmets, Koemets, Ilomets. Muidugi viitab see ka tõsiasjale, et meie rahvas on metsaga sõbralikult koos elanud. Mina olen nüüd veel ainuke omasugune, ainus Palamets.”

Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest