Ajakirjanduse võim ja võimetus

VASAKPOOLSE KIRJAOSKAJA NÄGEMUS MEEDIAST: Eesti Vasakpartei esimees Sirje Kingsepp kodumaisest ajakirjandusest nii nagu tema sellest aru saab

Juba Karl Marx teadis, et massideni jõudmiseks on oma ajalehte vaja. Hoolimata sellest, et vahepeal on televisioon olulise rolli inimeste perekonnaringis enda kätte saanud, pole ka ajalehed oma klientuuri kaotanud. Iga algaja poliitik teab, et kui üleriigiline päevaleht trükib ära kellegi arvamuse ja veel koos arvaja näopildiga, siis rahvas loeb seda kui püha tõde ja räägib veel sõpradelegi edasi. Hoolimata sellest, et poliitikute usaldatavus on madal, on ajalehtede, kus kõnealused poliitikud oma jutte avaldavad, usaldatavus suhteliselt stabiilne. Kuid selle aasta veebruaris, hetkel, mil poliitikute maine eriti madalale tasemele kukkus, üritasid nad ka Postimeest endaga koos põhja tõmmata. Kuna Juku-Kalle Raid mind läbi telesaate „Tegelikkuse KesKus“ Postimehe vaenlaseks suutis teha, oleks õige vaadata, milles too Postimees ikka süüdi on, või on siiski tegemist vaid noorte süütute toimetajatega, keda kogenud poliitikud järjekindlalt ära kasutavad.

Kommunistliku partei häälekandjad

Selleks, et tänapäeva kirjeldamiseni jõuda, peaks alustama nõukogude aja kiitmisest. Nüüdseks juba küpsesse ikka jõudnud inimesed ilmselt mäletavad ajalehti nimedega Rahva Hääl ja Noorte Hääl ning seda, kuidas seal aegajalt ilmus riigis tähtsaima inimese kõne, mis tavaliselt pool leheruumist enda alla võttis ning kus ei koonerdatud ka repliikidega stiilis „kestvad kiiduavaldused”. Nooremale publikule võiks mainida, et „kestev kiiduavaldus” tähendab eriti pikaajalist plaksutamist. Nende ajalehtede esilehekülgede teemaks ei olnud surmateated, uudisteemadeks polnud kirjeldused kes kellega käib ning kuidas nad vahele jäid. Nõukogude ajal ei olnud kombeks inimesi õnnetuste üksikasjaliku kirjeldamisega traumeerida. Surmakuulutused olid viisakalt ajalehe viimasel leheküljel mustades raamides. Praegusel ajal on samasugustes raamides reklaamid. Reklaame vanasti ei olnud, kuna madalatest hindadest tingituna polnud head kaupa kunagi nii kaua letil, et selle kohta oleks veel reklaami jõudnud ära trükkida.

Veel ei peetud heaks tooniks trükkida pilte, kus naiste paljastatud keha demonstreerimine võinuks tekitada ajalehe ebaotstarbekohast kasutamist. Rääkimata sellest, et ametlikult oleks võinud osta pornograafiat või ka siis lihtsalt erootilise sisuga ajalehti. Suguelust rääkimist ei peetud õigeks ja kondoomid olid samuti defitsiit. Kuna enne trükki minemist vaadati ja loeti lehed mitmete inimeste poolt läbi, et seal midagi kahtepidi mõistetavat või riigikorda õõnestavat ei oleks, siis hiilgasid kõik meie ajalehed korraliku ja ilma vigadeta kirjakeele poolest. Samuti oli näiteks Rahva Hääle esilehe paremal üleval nurgas on kirjas: ”Eesti Vabariigi ülemnõukogu ja valitsuse päevaleht”. Ausalt kirjas, kelle kontrolli alla leht kuulub. Sama Noorte Häälega, kes oli ELKNÜ (noorte kommunistide organisatsioon) häälekandja. Vahemärkusena — Noorte Häälest sai praegune Päevaleht. Rahva Hääl läks kisa ja kära saatel 1996. aastal pankrotti, nagu sel ajal läksid pankrotti paljud teisedki kunagi riigile kuulunud ettevõtted.

Kes pikendab reformierakonna käsi?
Kuulduste järgi kuuluvad praegu Eestis ilmuvad suuremad päevalehed välismaalastele. 15. veebruaril Päevalehes ilmunud viie Riigikogu erakonna süüdistuskiri Postimehe kohta väidab aga, et Postimees teenib hoopis Reformierakonna huve. Kirja peale läksid ähmi nii ajakirjanikud ise, kui ka muu lihtrahvas. Nagu oodatagi, leiti, et pole siin mingit kallutamist, kõik vaated on esitatud. Mina isiklikult olen sellega nõus — ei ole ükski Riigikogus esindatud erakond ajakirjanduses vähem sõna saanud kui teine, aga samas ei ole ma nõus väitega, et Riigikogus on mõni erakond, mis tsentrist vasakul paikneks ja vähe on Riigikogus ka erakondi, kes koos Reformierakonnaga tema poliitikat poleks ellu viinud.

Seega — Postimees võib ju Reformierakonna käepikendus olla, aga Res Publica pole Reformierakonna ainuke lähituttav ja lemmikloom. Ideoloogia ähmasus ilmestab meie kõiki riigikogulasi, nii et ärgu erutugu.

Adrenaliin või lihtsalt igav Tegevpoliitikute ühistel ajalehtedel on tegelikult hoopis muud probleemid — kapitalistlik ajaleht on lihtsalt igav ja kõik artiklid sarnase negatiivse alatooniga — 90 protsenti artiklitest teatavad, et mingi jama on juhtunud või juhtub kohe. Tundub, et ainult negatiivne uudis on uudis. Pole vahet, millist lehte loed — kõik päevalehed on lihtsalt ühesugused. Teevad nad oma kujundusega mis teevad, teemad ja isegi teemade lahkamise viis on ikka ühesugune nii Tavalisel Päevalehel kui Tavalisel Postimehel. Samad isikud ja samad uudised figureerivad nii Postimehes, Kroonikas, SL Õhtulehes kui Presidendi vastuvõtul. Spordile on pühendatud vähemalt paar lehekülge igas ajalehes. Samas — kunstinäitustest või teatris mängitavast esietendusest igas lehes juba artiklit ei leia. Seda, kellele Ameerikas hakatakse Oskarit andma, on ammu teada. Kuid tõigast, et eestlastel on valminud uus lastefilm, võib lugeda vaid kinokavast. Mingi olulise probleemi või ürituse sügavuti läbikirjutamine on täiesti välistatud — ükski artikkel ei saa olla liiga pikk, sest siis võib see mõnele lugejale igavaks muutuda — pealiskaudsus on märksõna. Anname rahvale seda, mida nad tahavad, või õigemini, täidame nende nii-öelda ootused, harimisega las tegeleb kool. Pisiasjad pakuvad huvi pisikestele.

Väljatrükk versus digitaalne ajastu
Teine probleem on selles, et tegelikult on paberleht üks tüütu asi — kui ta koju tellida, on varsti terve elamise vallutanud paber. Parema meelega loen uudiseid internetist. Hoolimata sellest, et eesti kommentaatoreid vannutakse (peldikuseina sodijad jms), ei ole nad sugugi alati rumalad koolipoisid. Sisuka ja intelligentse artikli kommentaarid on tavaliselt vägagi informatiivsed ja tihtipeale võib kommentaatoritelt saada rohkemgi sisulist teavet kui ajakirjanikult. Labasel artiklil on veel labasemad kommentaarid. Minu elu kurb päev oli siis, kui BNS otsustas, et enam ilma rahata uudiseid rahvale ei näita. Enne seda päeva teadsin ma, mis sünnib, sest kui keegi saatis pressiteate BNS-i, siis pani agentuur saadetise ilma kuju ning sisu muutmata viie minutiga üles ja kõik võisid tšekata, kuidas asjasse puutuv isik oma seisukohta kaitseb või millist sündmust on lähitulevikus oodata. Lehest saan ma lugeda ainult toimetatud asju, kus probleemi kõik küljed üldse ei kajastu. Suurem hulk saadetud pressiteateid jääb aga üldse tähelepanuta, kuna nende inimeste huviorbiiti, kes neid töötlevad, teemad ei mahu. Õnneks kogub ka eesti internetis tuure niinimetatud „blogid”, kus inimene räägib kõigest nii nagu tema asjast aru saab. Samas tundub kuidagi mõttetu kui ajalehtedes töötavad palgatud kodanikud, et kirjutada tihtipeale samu jutte täiesti tasuta oma isiklikes blogides.

Igale parteile ametlik häälekandja
Midagi on siin Eesti riigis mäda. Äkki oleks lahendus see, kui ajalehed oleks päriselt kallutatud? Kui riik ei jagaks erakondadele niisama raha, ilma et ta ütleks, mis selle rahaga peale hakata? Kui Eestis oleks peale Keskerakonna ametliku häälekandaja kättesaadav ka näiteks Ismaaliidu ametlik häälekandja ja Eesti Vasakpartei ametlik häälekandja ja nii kõigil erakondadel, kel vähegi ideoloogiliselt selget juttu pakkuda? Jääks ehk ära süüdlaste otsimine pimedas ruumis tuhmis lambivalguse sõõris?