Aivar Pohlaku kommentaar EMi avamängudele

 (25)
Aivar Pohlak
Eesti Päevaleht

Jalgpalli Euroopa meistrivõistluste avamängudes teenisid võidupunkti Tšehhi ja Portugali meeskonnad. Alljärgnevalt annab mängudele omapoolse kommentaari jalgpallifanaatik Aivar Pohlak.

Šveits — Tšehhi 0:1

Hommikul sain kõne šveitslasest tuttavalt, rikkalt jalgpalliärimehelt, kellel aeg-ajalt kombeks kõnelda ja käituda inimlikult. Kujuta ette, üheksa Šveitsi fänni kümnest ei pääse mängule, rääkis ta, niigi kallid piletid on kokku ostetud spekulantide poolt ja müüdud edasi kaks-kolm korda kallimalt.

Vaatasin mängu algust selle nurga alt — tribüünidel vabu kohti polnud, mis tähendab, et tuttava poolt mainitud piletitesse kolm miljonit Šveitsi franki investeerinud tüüp võis tõepoolest teenida teist samapalju. Sigadus, loomulikult sigadus, aga selline see ajastu on.

Enne mängu olin mõelnud, mis jääb peale, kas tšehhide aastakümneid kasvatatud jalgpallikultuur või šveitslaste suurelt osalt saksa tavale toetuv tahe — Šveitsis on küll tugev riiklik identiteet, aga oma keelt ja rahvust neil pole, millel sügavad tähendused ja selged peegeldused spordigagi seoses; rõhutan just, et spordiga, mitte spordi alla käiva äritegevusega. Küllap on siit üht-teist kõrva taha panna meilgi.

Šveits andis endast 120%, nagu oligi oodata, kuid sellest ei piisanud isegi mitte viigiks, mida lõppetulemusena siiski eeldasin. Emotsioone tekitanud käepuude kastis oli selline, mille eest üldjuhul määratakse penalti, kuigi jah — kohtunikele antava instruktsiooni järele oli tegemist olukorraga, kus pall mängis kätt, mitte käsi palli ja kodumeeskonnal tekkis käepuutest tulnud palli suunamuutusest kaks väga head väravavõimalust järjest. Ehk siis, mõlema meeskonna toetajad jäävad igavesti vaidlema, milline lahendus olnuks õige ja õiglane.

Tšehhidelt tahtnuks just ründemängus näha teistsugust plaani, Koller ei ole juba mõnda aega see, kes ta oli oma parimatel päevadel — kuigi loogika ütleb, et uut meeskonda hakkavad nad pigem ehitama peale EM-finaalturniiri lõppu — ja tegelikult oli sümboolne, et just Kolleri väljavahetaja tõi võidu koju. Üks võimalus, üks värav — enesekindlus ja -usk oma mängu ületasid tahte — ainult nii ongi võimalik suurtel turniiridel edukas olla.

Siiski oli märgata, et Nedvedi koondisekarjaääri lõpetamise mõjust ei ole tšehhid veel üle saanud — tegemist on jalgpalluriga, kes inimlikultki saavutanud jalgpalluri jaoks võimaliku maksimumilähedase seisundi — ja küllap võimendab olukorda ka teise mängujuhi, Rosický puudumine. Sionko oli aktiivne ja hea, aga temas pole siiski sellist elegantsi ja vaba ümberkäimist palliga, kui eelpoolmainituil, kuigi territooriumid, kus nad tegutsevad, on enam-vähem samad.

Frei pisarad aga lubavad käesoleva kommentaari lõpetada samal teemal, millega alustasingi, ainult, et teise nurga alt — kuni selliseid asju juhtub, on jalgpallil lootust püsimiseks, sest seda mängu ei mängita veel pelgalt raha pärast.

Aivar Pohlak

Portugal — Türgi 2:0

Enne mängu pidasin meeskondi mitmes mõttes sarnaseks — eesotsas kuldse käega treener ja üldine liikumine tõusvas joones, rääkimata sellest, et kumbki meeskond on keskendunud vaid jalgpallilisele tulemusele ja ei kavatsegi pretendeerida Fair Play auhinnale.

Mõtlesin ka Cristiano Ronaldole või õigemini tema kohale kerkinud survepilvele agentide ja raha poolt ja olin meeldivalt üllatunud, nähes, et Meistrite Liiga finaali järel noormehest üle käinud torm ei ole jätnud mängule jälgi. Mõtlesin sedagi, et põnev oleks teada, milline mängumees oleks Ronaldo siis, kui ta ei oleks aastaid tagasi ManU-sse läinud.

Esimesel poolajal oli Portugal ohtlik standardolukordades, tundus, nagu oleksid nurgalöökide lahendused olnud türklaste jaoks üllatavad, sest nad ei suutnud neis olukordades ohu tekkimist vältida ja oli õnn, et Portugal väravat ei saanud. Poolaja järel mõtlesin, et kas poleks Portugalile vaja ühte klassikalist kesktormajat ja sain teise poolajaga vastuse, et ei ole vaja — keskkaitsja Pepe värav positsioonirünnaku lõpetuseks näitas ära, et selles meeskonnas võib värava lüüa igaüks.

Võrreldes esimese, samasse alagruppi kuulunud mänguga, tuleb märkida, et Portugal ja Türgi näitasid kiiremat ja paremat jalgpalli, samas tuleneb mängu iseloom nii paljudest asjaoludest, et see ei pruugi vähemalt võrdluses tšehhidega veel midagi tähendada. Esimest mängu tuletas meelde ka trahvikastist väljas karistuslöögi tähenduses ohtlikus kohas tehtud viga, kust kohtunik külmavereliselt edasi mängida laskis ja kus portugallastel jäi väravast täpselt sama vähe puudu, kui šveitslastel. See olukord kinnistas minu jaoks ka arusaama, et esimeses mängus andmata jäänud 11-meetri karistuslöök oli õige tegu.

Kummalisel kombel ei näidanud kohtunik penalti saamiseks teatri tegemise eest vähemalt kahel korral kollast kaarti — selle asjaolu karistamisväärsust on viimaste suurturniiride eel eraldi rõhutatud ja see on ka reeglites üheselt määratud.

Usun, et Portugal on sellel turniiril üks suurimaid favoriite — Luis Figo koondisekarjääri lõppemise järel võivad nad loota ka Fair Play võistluses vähemalt alagrupist edasipääsule, vähemalt siis, kui grupikaaslaseks Türgi ja see võib vabalt olla seni suurest edust puudu jäänud asjaolu.

Aivar Pohlak