Aivar Pohlak: Suure finaali mõtted
Hommikusöögilauast alates kõnelesid kõik mängust ja sellest, kes võidab; arvasin, et Hispaanial ei ole sakslaste vastu võimalust — tähtsates mängudes on organiseeritud jalgpallil alati emotsionaalse jalgpalli ees eelis;
mõtlesin veel, et hispaanlased saavad võita vaid eriti loomingulist ja atraktiivset mängu mängides, sest juhul, kui nad püüavad minna finaali mängima endale mitteomase ettevaatlikkusega kaitsest lähtuvalt, ei tule sellest midagi head.
Finaali pinge all loomingulise ja atraktiivse mängu püstipanemine on ülikeeruline — kujutage ette Mozartit Ernst Happeli staadionile täismaja ette väljakule klaveri taha tooduna, andes talle ajalukku mineva heliteose loomiseks 90 minutit, näidates loomise protsessi kogu maailmas televisiooni vahendusel ja kirjutades sellest meedias kuid ette.
Pelgan, et oma ajastust ootamatult tänapäeva tooduna poleks Mozart sellistes tingimustes olnud mitte ainult loomisvõimetu, vaid stressist surmasuus või hulluks minemise äärel.
Hommikupoolikul kesklinnas liikudes nägin väga palju hispaanlasi ja Hispaania koondise toetajad, Saksa koondise särkides inimesi oli lihtsalt palju, selle põhjuseks küllap kaugemalt ja võõramale maale tulijate koondumine kesklinna; suuruselt kolmanda selgelt äratuntava seltskonna moodustasid sildiga “I need tickets” ringikäijad ja neljanda finaalmängu nänniga teenida soovijad.
Märgatavas osas nännimüüjates võis ära tunda britte ja enamikes piletiostmise sildiga ringikäijate hulgas rahvusvahelise mastaabiga piletispekulantide jooksupoisse, viimast asjaolu tean ka teistest allikatest — jalgpalli suurturniirid, eriti muidugi finaalmäng, on muutunud sedavõrd võimsaks seltskonnaürituseks, et finaali parimate piletite eest oldi mängupäeval nõus tasuma kuni 300 000 krooni.
Küllap mõistate isegi, et sellist hinda tavaline fänn maksta ei suuda ja ei tahagi.
Mida päeva poole, seda rohkem ilmus tänavatele ka Viini jäänud venelasi, noorte vene naiste julge riietuse peale nägin kolmel korral pohmeluses hispaania noorukite iroonilisi, just nimelt iroonilisi hüüatusi, millele ma ei osanud anda ühtegi muud seletust, kui et küllap on härgadega võitlemise ja ja nende tapmise traditsioon selle maanurga meeste viis korvamaks emast tõrjumise järel tekkivat üksindusängistust ja pehme peaga reetsid nad end, nii juhtub ju teistegagi.
Pealelõunaks oli kesklinn fännidest ja muidu uudistajatest nii ummistatud, et nüansse polnud enam võimalik märgata, sest tegemist oli edasiliikumisegagi, hispaanlaste arvuline ülekaal uulitsail oli hommikust suuremgi, nende lärmakas tants käis pea igal pool ja ma mõtlesin, et ehk on selles oma loogika ja sakslaste kord tantsida ja pidutseda saabub peale mängu.
Politsei vaatas kogu möllu rahulikult pealt — jalgpallil ju mitteametliku väljaelamisvõimaluse staatus — nii näiteks tõmbasid Hispaania koondise toetajad otse pargitud politseiautode nina ees üle tänava Hispaania lipu ja avasid selle igale lähenevale autole “olé” hüüde saatel ülespoole nagu garaaživärava ja politseinikel oli seda vaadates pea sama lõbus ,kui väravaavajatel ja sealt läbisõitjatel.
Märkimist väärib ka Viini vanalinna ühele tänavanurgale hispaanlaste poolt kinnitatud Casillase nimega tänavasilt ja halli habemega taat, kes fännide hulgas kannatlikult ringi käis, Jeesus Kristuse sõnadega plakat ristikujulise raami külge kinnitatuna.
Ühel hetkel meenus mulle Meistrite Liiga finaal Dortmundi Borussia ja Torino Juventuse vahel möödunud sajandist, mil finaalipäeval hommikust peale jalgpalliinimestega tänasest kordi väiksemat möllu seestpoolt jälgisime ja ma tund enne mängu üksindusevajadust tundes staadioni juures oma mängupileti pidu üksikuna pealt vaadanud kurva moega poisile andsin ja ise hotelli televiisori taha läksin…
… ja ma otsustasin tänavalt lahkuda — huvitav on vaadata inimesi EM-i finaali eelses erutuses, aga tuleb tunnistada, et vahetpidamata lärmi sees olla on väsitav.
Rahulikemaid tänavaid pidi hotelli poole minnes taipasin äkki, et jalgpall on inimmassi jaoks tõepoolest parem kui seks.
Selle ütlemise õigsust kinnitas kõik, mida nägin ja kui liita siia teadmine sünnibuumist Itaalias üheksa kuud peale nende maailmameistriks tulemist ja seda nii rahva kui ka koondislaste hulgas, võib teha järelduse, et täpsustatud jalgpalli ja seksi suhet saab iseloomustada väljendiga “football first”.
Finaali eelõhtul olid mind tänaval tervitanud ka neli seljakottidega eestlast, kellele lisandus üks hispaanlastega tänaval tantsinud rahvuskaaslane mängupäeval.
Lippudesse mässitud tuhanded toetajad olid mul pikalt meeles, jalgpall on võtnud terves maailmas sisse rahvustundeid toetava ja võimendava tähenduse, mis omakorda paneb alale ja alajuhtidele tohutu vastutuse maailma kulgemise ees.
Ja seda eriti Euroopas, kus Euroopa Liidu loomine soodustanud rahvuste segunemist, mis pikemas perspektiivis võib tähendada ka rahvuste ühtesulamist.
Tõsi, tugevaks seda takistavaks asjaoluks saab õnneks slaavlaste rohke olemasolu Euroopas, mis tähendab, et vähemalt Ida- ja Lääne-Euroopa jäävad eristuma pikalt-pikalt ja milline veri dominerib Euroopas tuhande aasta pärast, on raske prognoosida, kuigi tundub, et slaavi oma on ürgsem ja läbi selle ka kangem ja võib seega osutuda elujõulisemaks.
Igaks juhuks lisan, et mulle isiklikult on see areng meeldivam, kui meilgi propageeritava poliitiliselt korrektse bürokraateurooplase ideaalkuju domineerivaks saamine.
See oleks maailma jaoks sama katastroofilise tähendusega, kui Põhja-Ameerika indiaanlaste asendumine ameeriklastega, kelle ühiseks rahvuslikuks jooneks on majanduslikult parema elujärje otsingul põlistest kodudest lahkumine; nii sündis nõrgimate emotsionaalsete juurtega inimestest — kodupaigast lahkumine teise maailma otsa on kahtlemata neid inimesi ühendav väga tugev tunnusjoon — kaasaegse kapitalismi jaoks spetsiifiliselt väetatud pinnas koos kõigi tema tagajärgedega.
Parima võimalusena eelistan mõistagi kõigi rahvaste säilumist koos oma kultuurilise eripäraga, aga see on vist lootusetu ideaalpilt. Mängueelsete asjaolude hulgas märgiksin ära ka reedese UEFA Täitevkomitee koosoleku ja sellele järgnenud Michel Platini avalduse Ukraina ja Poola 2012. aasta Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri mängupaikade ehitamise või õigemini riikide poolse ehitusgarantii puudumise kohta.
Kummaline maailm see poliitikute oma, kus otsekõnelemisest oluliselt tulemuslikum avalike kanalite kaudu sõnumi saatmine.
Mäng ise
Staadionile jõudes selgus, et mängu turvatakse ülihoolsalt nii maast kui ka õhust, tribüünidel oli linnapilt asendunud vastupidisega, sakslasi või nende poolehoidjaid võis seal olla oma kaks korda rohkem, kui vastaste pöidlahoidjaid.
Aga hispaanlaste tehtud lärm oli ikka kõvem. Sakslased olid esimesed kümme minutit paremad, hispaanlased näisid rahutud ja kinkisid kohe Klosele võimaluse, paraku värises poolakagi jalg ja ta ei suutnud olukorda kasutada.
Sakslasedki tegid sisseelamise faasis imelikke asju, ühe karistuslöögi ajal liikus korvpalli keskmängija sarnaselt ühest platsi ostast teise sörkiv Metzelder vastaste karistusalasse, aga kaitsjad mängisid taga palli lahti ja mehel tuli oma hiiglase kogu jalgpalluri jaoks ebatavalisel moel platsi teise otsa tagasi tuua.
Mõtlesin võrdluseks, et Raio Piiroja liigub Metzelderiga võrreldes samal marsruudil nagu Carl Lewis.
Puyol ei olnud sellel turniiril olnud nii kirglik, kui oma karjääri varasematel aastatel, aga finaalis oli tema sõjakus tagasi ja mulle meenus hommikul linnas nähtud Hispaania koondise särk kirjaga “Cataluna is Spain”, millest arvasin aru saavat, et täna on kataloonlased Hispaania poolt.
Tasapisi õnnestus Hispaanial looma hakata ja ühel hetkel taipasin, et nad ei kavatsegi olla Mozartid.
Sest Aragonesilgi oli selge, et võita turniir ajalukku mineva mänguteosega ei ole võimalik ja nii Itaalia kui ka Venemaa vastu mängis Hispaania oma konservatiivset mängu eesmärgiga võit koju viia, tehes seda nii osavalt, et sellest ei saanud varem arugi ja mõistsin, et poolfinaalis polnud mitte venelased halvad, vaid hispaanlased ei lasknud neil üldse mängida ja ma hakkasin uskuma Hispaania võitu — selleks hetkeks oli seis juba 1:0.
Hispaanlased olid lahendanud ka sakslaste agressiivsete ja aktiivsete äärte probleemi.
Nende äärekaitse liikus väga jõuliselt üles, segamaks äärtelt mängu ülesvõtmist ja teised kaitsjad julgestasid teda kolmemehelise distsiplineeritud ja aktiivse liinina.
Küll aga ei suutnud Saksamaa ise vältida aktiivsetest äärtest tekkivaid probleeme oma tagalas; Lahm ei ole halb kaitsja, aga ilmselt võttis mänguplaaniga ette nähtud ründeaktiivsus temalt ja ka Marcell Jansenilt kaitsejõu.
Lahmi kiirusest piisanuks kindlasti väravaolukorras Torrese edestamiseks, aga mehe kiiremad jooksud käisid terve turniiri vältel vastase värava suunas ja nüüdki ei käitunud ta kuigi kaitsjalikult ja lootis Lehmannile, kes aga pallini ei jõudnud. Sakslaste ehmatuse järel oli Hispaanial teinegi võimalus, alles seejärel suutsid saklased mängu agressiivsemaks muuta ja periooditi tundus, et Hispaania võib murduda, aga neil õnnestus alati surve alt välja tulla ja palli hoida ja rünnata ja vältida kaevikutesse varjumist, mis saanuks ilmselt hukatuslikuks. Lahmi väljavõtmine tundus pigem karistus kui vajadus, sest Hispaania ründas ikka paremalt äärelt ja Jansen lekkis nagu Lahmgi.
Kummaline, et sakslastel ei olnudki muud mänguplaani, kui aktiivsed ääred ja see plaan töötas väga hästi vaid esimeses mängus Poolaga, aga hammustati kõigi teiste poolt läbi.
Kuigi finaali nad muidugi jõudsid, aga ma ei mäleta, et sakslastele ühelgi suurturniiril nii palju väravaid oleks löödud, kui nüüd ja positsioonidelt pidevalt lahkuvate äärekaitsjate ja raskete ja väheliikuvate keskkaitsjate koosmõju tulemus andis selleks ka eelduse.
Terve turniiri ajal otsisid kaameramehed tribüünilt ilusaid tüdrukuid ja finaaliski oli see nii ja vähemalt staadioni sees olnud ekraanil oli ühel hetkel Hispaania särgis eestlanna, mis tähendab, et meiegi pääsesime omal paljuütleval moel pildile.
Peale mängu
Iga kahe aasta tagant peatub juunikuuks kogu maailm, sest mängitakse jalgpalli, mille tähendus ületab kõik muu.
See pole juhus. Jalgpall on võitnud oma populaarsuse selles mängus peituva sisu tõttu, millel suurem puude meie inimliku olemusega, kui me seda oskame aimata või tahame tunnistada.
Mängu emotsionaalsus varjutab neid tähendusi, sest sind tõmmatakse kaasa ilma, et sul oleks hetkegi aega mõelda, miks ja kuidas ja jalgpalli emotsionaalsuse tõlkimine sõnadesse ei ole lihtne.
Eesti jalgpalli arendades olen püünud rõhuda just jalgpalli sisulistele tähendustele.
Et meie jalgpallist ei kujuneks pelka kaasaloksumist maailmamänguga, rüüpamist meieni tilkuvast rahast ja võltsi kilkamist rõõmust, et sõidame samas laevas.
Eesti jalgpall on väärtustekeskne. Viimastel aastatel Euroopa ja maailma jalgpallis oma tegevust taasaktiviseerides olen mõistnud, et valitud tee on tõepoolest olnud meie ainus võimalus sisuliseks kaasakõnelemiseks.
Sest viis, kuidas jalgpallist mõtleme, on osutunud väärtuslikuks ka UEFA ja FIFA jaoks ja üha enam küsitakse meie arvamust ühes või teises küsimuses.
Pisut teistsugust vaatenurka püüdsin läbi Delfi tuua selle turniiri ajal ka Eesti rahvani.
Lõpetan aga lõbusalt, kuigi selles poolnaljakas juhtumis on oma tõdegi. Varakevadel Platiniga lobisedes — ta küsib sageli Eesti kohta — olin maininud, et kilomeetri kaugusel minu majast magab karu talveund.
Täna hommikusöögilauas lõpetamise järel jätsime nägemiseni ja olin juba restoranist väljumas, kui Michelile iseloomulik energiline hüüe mind peatas: “Tervita minu poolt karu,” ütles ta ja see polnud lõõp.
Üha enam ja enam saan aru, et loodus on Eesti ja eestlaste suurim vara ja seda nii füüsiliselt kui vaimselt.
Loodusel põhineb meie kultuur, meie harjumused, sealt tuleb meie vaimne jõud, mis praegu küll vast ajaloo kriitilisemas seisus; olen kindel, et looduse hävitamine viib viimase toe meie iseendaks olemiselt.
Jalgpalli arendades püüan ehitada eestlaseks jäämisele lisatuge — kes on lugenud, mida käesoleva EM-i ajal kirjutasin ja kuulnud, mida kõnelesin, on taibanud seda küllap isegi.
