Sealt edasi läks mõte Saaremaa sillale — olen sillaehituse kui Saaremaa tähendusi ja selle kaudu Eestit ja Eesti elu pöördumaltult mõjutava teo selge vastane — ja sealt taas Gotlandile ja sellele, mida arvaksid rootslased mõttest ehitada sild mandri-Rootsist Gotlandile — mõistagi juhul, kui Gotland oleks mandri-Rootsile lähemal –, sest Rootsi loodus ja maa on heaperemehelikult hoitud ja Gotlandi ja Rootsi suhet võib kindlasti võrrelda Saaremaa ja Eesti omaga.

Veidi hiljem kargas pähe mõte, et saan rootslaste arvamust ise uurida, ja kui vagunisaatja minu juurde tuli, tutvustasin talle plaani ja küsisin, kuidas oleks, kui ma vaguni või kaks läbi käiksin ja inimestega kõneleksin.

Mees oli päri ja me leppisime kokku, et kui tekib keeleprobleem, siis ta aitab tõlkida, ette rutates ütlen, et ühest vagunist kaugemale ma ei jõudnudki, sest vestlused rootslastega läksid sisukaks ja pikaks, vagunisaatja abi vaja ei läinud ja inimesed olid enamasti avatud ja altid kaasa mõtlema.

Küllap taipate isegi, et rootslased olid Gotlandile silla ehitamise vastu, õigupoolest ei olnud tolles rongivagunis ainsatki inimest, kellele tundunuks silla ehitamine hea mõte; oli küll üksikuid, kellel ei olnud oma arvamust või kes ei soovinud seda avaldada, ja kõiki neid ma pinnida ei jõudnud. Üks punkar ütles alguses, et tal ei ole arvamust, aga kui ma temaga rääkima jäin ja ta ükskõiksuse poosist tingitud sulgumisest vabaks sai, siis oli kutt õige tuline silla vastane ja jutustas oma Gotlandi-vanatädist, kes on uhke saarlase staatuse üle ja kelle südame sillaehitus kindlasti murraks.

Sild Gotlandile võtaks saarelt tema saare tähenduse, see oli peamine põhjendus, miks minuga koos reisinud rootslased Gotlandi silla vastu olid — silla rajamise järel jääks Gotland saareks vaid põlvkondadele, kes seal laevaga käinud; mõni aeg hiljem, selliste inimeste kadumisel, muutuks Gotland inimeste meeltes mandri-Rootsi osaks, mis tähendaks nii nii Gotlandisse suhtumise kui ka õhkkonna muutumist Gotlandil, sest kohalikudki tunneksid ennast teisiti ning nende eripära ja tähendus kaoks.

Mul on raske hinnata Gotlandi inimeste eripära, aga juba Rootsi ja Eesti suuruste võrdlemine peaks ütlema, et Saaremaa inimeste eripära ja saarlaste tähendus Eesti jaoks on oluliselt suurem kui gotlandlaste tähendus Rootsi jaoks — mõelge kas või saarlaste ja nende järeltulijate rollile nii praeguses Eestis kui ka meie ajaloos.

Elu on Gotlandi sillatagi liiga pragmaatiline, ütles keskealine naine, keda olin märganud rongisõidu algusest peale kõrvaklappidest klassikalist muusikat kuulavat, ja aina pragmaatilisemaks läheb ta niikuinii, las jääda laevad, las jääda saar, las jääda mingigi romantika.

Laevasõit saarele on oluline nii gotlandlaste, suvitajate kui ka turistide jaoks, ütles vana, kuid energiline papi, kes rongisõidu algusest peale noodišablooni ja pliiatsiga suuremõõtmelist noodivihikut täiendas; turisti jaoks on laevasõit turismireisi oluline osa, suvitaja jaoks algab suvitamine laevasõidust ja gotlandlaste jaoks on laevasõit — näiteks teel äriasjus Stockholmi — harjumuspäraseks mõtete kogumise ja keskendumise kohaks. Olen kindel, et Gotlandi ärimeestel oleks silla ehitamise järel probleeme, lisas ta naeru kõkutades, pidas siis pausi, vaatas mind üle prillide ja ütles: ma olen muide Gotlandilt ja ma sõidaks ka siis laevaga, kui Gotland rannale lähemal oleks ja nad silla ehitaksid.

Olin Saaremaa sillast isegi sarnaselt kõnelenud, just mõnele saarlasele, kelle jaoks on sild tundunud kergendava asjaoluna Tallinna sõidul; praegu on Kuressaarest Tallinna 70 km autoga, 30 minutit laevaga ja 140 km autoga, pärast silla valmimist aga 210 km autoga, ja ma olen kindel, et teine variant on raskem ja eriti tagasi tulles on kodu palju kaugemal; ajavõit ei ole argument, või õigemini, ajavõitu ei olegi olemas, tänapäeva tempode juures tähendab see vaid elukiiruse tõusmist, mis ei ole mingil juhul vajalik.

Mõistagi ei osanud ei mina ega rootslased rääkida Gotlandile silla ehitamise mõjudest looduskeskonnale, olen kindel, et neid mõjusid õigesti prognoosida on keeruline või isegi võimatu — küllap on nii Saaremaa sillagi puhul — , me ei saanud kõnelda ka majanduslikust otstarbekusest, aga usun, et neid asjaolusid tohib kasutada argumentidena vaid silla ehitamise vastu, aga mitte ehituse toetamiseks, eriti majanduslikke argumente, sest sellise nurga alt on võimalik ära põhjendada palju hullemaidki asju.

Olen veendunud, et kapitalistliku ühiskonna parimaks toimimiseks peab esmase põhjendusena kasutama enamasti ilu, inimlikkust, õiglust ja teisi sisulisi väärtusi ning raha tähendusega tohib arvestada alles järgmisel tasandil: siis, kui inimlik, looduse loogikast lähtuv õige otsus on teisest võimalusest nii palju kallim, et seda pole võimalik teha — pean eelkõige silmas riigi ja omavalitsuste maailma, kuigi oleks tore, kui ärimehedki selliselt mõtlema hakkaksid.

Ja usun, et rongirootslaste arvamus Gotlandi silla kohta on nagu ette saadud eestlaste ja saarlaste arvamus Saaremaa silla kohta mõnekümne aasta pärast — ajast tulevikus, mil oleme esimesest kapitalistlikust tormamisest väsinud või maha rahunenud, seda nii majanduses, poliitikas kui ka igapäevases elus, või siis, kui raha- ja võimukeskse mõtlemise äärmuses seisnud pendel on teise serva liikumas — maa, rahva, kultuuri, looduse ja inimese hoidmise poole; igaks juhuks lisan, et kui siis on veel midagi hoida, Eesti ju nii pisike.

Teame kõik, et tagantjärele on lihtne tark olla, aga tark saab olla ka kasutades silmi ja päid, mis vaatavad meie jaoks analoogsele olukorrale, elades oma saatust määrava ja oma maa ees täit vastutust tundva vaba rahvana meie ajast mõnikümmend aastat või rohkemgi eespool, nagu seda said teha minu poolt kirjeldatud rootslased.