Aivar Pohlak: Libahunt
August Gailit, novell „Libahunt“ kogust „Viimne romantik“, Vadstena, „Orto“ 1949, lk. 68
Üheksakümnendate alguses — meie riigi esimese taasiseseisvumise järgse valitsuse aegu, Mart Laari ja Indrek Kanniku vahelise “isamaasõja” päevil — juhtusin nägema pealt, kuidas Kannik korraldas ajakirjandusse libauudist Laari kavatsusest vabaneda minister Jüri Luigest. Küllap selleks, et Luike sõjas enda poole saada. Tol päeval andsin sisemas lubaduse, et hoian Indrek Kannikust nii kaugele kui võimalik, sest minu arusaamiste järele elu selline olla ei tohtinud, aga ma ei pidanud oma lubadusest kinni.
Kevadsuvel 2005, ühel esmaspäeval, tuli mulle aastatetagune aeg meelde. Sõitsime Indrek Kannikuga minu autoga Narvast ja tema telefon helises vahetpidamata, kõnede objekt oli üks ja seesama — Kristiina Ojuland. Mäletan, et helistajaks oli ka Jüri Luik ja see oli minu jaoks üllatus. Mängin õhtul Juhan Partsiga tennist, oli Kanniku vastus helistajatele.
Umbes kell 23.30 — magasin juba — sain Indrek Kannikult sms-i, Juhan laseb hommikul Ojulandi lahti, kirjutas ta.
Hommikul lasigi Juhan Ojulandi lahti.
Mul oli paha, ma helistasin Taavi Veskimägile ja valasin ahastustunde välja. Taavigi muutus rahutuks ja ütles, et teiste kätega ise vastutust võtmata riigiga poliitilisi mange mängivad mehed on need kõige hullemad ja ma olin temaga nõus ja mul oli Juhanist kahju, sest ta armastas jalgpalli ja oli mind aidanud.
Ööl peale Portugali mängu saatsin Indrek Kannikule sms-i, kus kirjutasin Mart Laarist ja Jüri Luigest, Partsist ja Ojulandist ja ütesin, et ma ei suuda enam. Kirjutasin ka Mart Tarmakust ja tema abikaasast Tiina Kaalepist, sest ma ei jaksanud taluda sedagi, et Kannik päevast päeva mulle, kui kamraadile, Mardi-Tiina suhet mõnitas, ise samal ajal neid ära kasutades, sest Kaalep oli ja on Eesti Ekspressi peatoimetaja ja talle sai sokutada ette vajalikke asju, näiteks neid, mille abil klaariti arveid Postimehe ja Mart Kadastikuga, kelle toimetust Kannik kättemaksuks innukalt lammutas ja minul oli „au“ kuulda toimuvast vähemalt päev ette — sellest kuidas Kadastiku kabinetiuksele kohe-kohe mõnitav silt pannakse ja nii edasi.
Kirjutasin jalgpalliliidu presidendile tol ööl sedagi, et tema monoloog „leebus kui nõrkuse tunnus“, mida ta mulle sageli esitas (sest ma olin tema arvates jalgpallijuhina liiga leebe) langeb peaaegu sõna-sõnalt kokku Adolf Hitleri monoloogiga filmist „Allakäigutrepp“ ja et Kanniku elufilosoofia põhitõdede hulka kuuluv „valetada tuleb silma pilgutamata ja lõpuni“ on maailmale tuttav Joseph Goebbelsi sõnavarast ja ma mõtlesin, et kuidas saab mees kuuluda sotsiaal-demokraatlikusse erakonda, aga minu arusaamine poliitikast võib olla väga lihtsameelne.
Järgmisel päeval jalgpalliliidu ruumides asju kokku pakkides ütles Indrek Kannik liidu peasekretärile Tõnu Sirelile, et ma olen Kanniku vaenlaste nimekirjas tõusnud Top 3 hulka — Edgar Savisaar ja Ülo Nugis olevat ülejäänud.
Järgnesid viis kuud kirja- ja mõttevahetust, mis ei viinud kuskile — minu väärtuste ja põhimõtetekesksed arutelud viis Indrek Kannik bürokraatia ja demagoogia radadele ja minu metsas selliseid teid ei ole.
Septembri alguses oli e-maili teel juhatuse koosolek, kus Kannik proovis saavutada esimest läbimurret — tal õnnestus koguda vaid iseenda toetav hääl ja mees pani avalduse liidu presidendi kohalt tagasiastumiseks, aga see oli vaid varjuks põrandaaluse töö algamisele.
Eelmise nädala reedel toimunud Eesti Jalgpalli Liidu juhatuse koosolekuks valmistudes töödeldi liidu juhatust õige põhjalikult. Juhatuse liikmetega kohtuma ilmusid inimesed, kes ütlesid, et me ei tea jalgpallist midagi, aga Kanniku vastu ei maksa hääletada, sest vastasel korral võib tekkida probleeme äris vajalike kooskõlastuste saamiseks; ühiskonnaga selliselt sidumata inimestele öeldi lihtsalt, et sinuga paluti kõnelda, aga eks sa ise tead. Selliseid kokkupuuteid oli kümneid ja kümneid.
Kui pool päeva enne koosolekut hakkas manipulaatorile selguma, et hääled ei tule kokku, võeti ette viimane rünnak, ühele koosolekule suundunud juhatuse liikemele helistasid Indrek Kannik ja Viktor Levada vaheldumisi ja mulle tuli meelde, kuidas Kannik saatis 2004. aasta sügisel FC Levadia meistriks tulekul neile meistrikarikat üle andma liidu peasekretäri lausega, et „president Kannik tibladel kätt ei suru“ ja sama põhjendusega lähetati jaanuaris 2005 Riiga Livonia Cup´i karikat üle samuti peasekretär — seekord haigena -, kes peale sõitu kaks nädalat kopsupõletikuga voodis oli.
Jah, reedel jalgpalli edasist saatust ja arengut edukalt kaitsnud mehed on jalgpalli raskekahurvägi — need on mehed, kes on südamega ladunud jalgpallihoone müüri, mõtlevad jalgpallile, lähtuvad üldinimlikest väärtustest ja ei ole nõus kokkulepetega maailma jagama — sulle see, mulle too, mina toetan sind siin, sina mind seal — tehes osavalt nägu, et kõik käib jalgpalli huvides.
Ausus ei saa olla vorm, ausus peab olema sisu ja täpselt samuti on demokraatiaga.
Viimane pool aastat on olnud minu jaoks elu üks raskemaid — olen pidanud tegema tööd, kuuldes öösiti seina tagant libahundi ulgumist ja kraapimist, aga mul polnud valikuid, sest ma ei suutnud enam ärgata hommikul tööle teadmisega, et seal ootab mind ees öistest ringikihutamistest lõõtsutav loom, kihvad verest tilkumas, aga inimese nägu — kuid täna olen rahulik ja saatusega leppinud.
Ma olen teinud otsuse. Kaitsen Eesti jalgpalli ja töötan tema heaks seni, kuni see võimalik on. Kui ei, siis lõpetan täielikult ja jätan kõik mis tehtud huntide murda — mulle on antud jõud ja mõistus selleks, et luua — mitte selleks, et manipuleerida, kiusata, olla omakasupüüdlik või kavaldada ja üks omadus puudub mul täiesti — võime koos huntidega uluda.
Toimetuselt: Ülalolev väljendab ainult autori vaateid.
