Aivar Pohlak: Ajakirjandus on peksutall
Tõepoolest — Ellerheina ja RAM-i kaunilt ja efektselt esitatud hümnid said võimendatud tänuaplausist, millega staadionitäis püsti seisnud inimesi austas jalgpallist lahkuvat Mart Poomi, ja Eesti meeskonna heast mängust.
Oleme jalgpalli arendades pidevalt rõhutanud ühiskonna üldiseid vajadusi arvestava ülesehitustöö tähtsust. Oleme sellele mängule ehitanud massilise noortetöö kaudu korraliku vundamendi ja õpetanud treenereid tähtsustama lastega tegeledes lühiajalise edu asemel noore jalgpalluri igakülgset arengut. Oleme kõnelenud traditsioonide taasloomise olulisusest ja kõige eelmainitu käimisest jalgpallile kommertstähenduse andmise ees.
Mäng Portugaliga näitas, et ainult siis, kui kõik see jõuab kulminatsiooni tulemuses, saavutame parima mõju riigile ja rahvale ning ainult siis jõuab sõnum, millest kõneleme, inimesteni kogu meie ühiskonnas.
On tõsi, et vajame väga rahvast liitvat positiivset emotsiooni — kusjuures oluline on, et see emotsioon oleks tekitatud loomulikult ja viisil, mida aktsepteeriksid kõik.
Korduvalt kasutatud kujundit meelde tuletades ütlen, et meid on sajandeid mõisatallides peksnud teised eestlased ja seesama peks, mõistagi ülekantud tähenduses, jätkub praegugi. Sellisel moel on kujundatud ka avalik arvamus. Ajakirjandusest on saanud tall, kus leitakse võimalus ja põhjus kõigi nuhtlemiseks, kusjuures ettekääne ja põhjuski selleks on sarnane omaaegsega — karistatavad käituvad halvasti ja ainult nii on võimalik kord majja saada. Tegelikult soovitakse vaid võimusuhted jõuga paika panna ja väiklasi ambitsioone rahuldada.
Õhtu Portugaliga äratas teisigi äratundmisi ja just lihtsates asjades, mis peaksid olema iseenesest selged. Meie jalgpalli sajaaastane ajalugu on pea identne meie rahva viimase sajandiga — esimene jalgpallimäng peeti rahvusliku ärkamise ajastul, mäng arenes kahe maailmasõja vahel koos Eesti riigiga, oli edukas ja läks koos Eesti riigiga ka hingusele. Jalgpalluridki langesid rinnetel, surid koonduslaagrites ja metsades ning põgenesid välismaale. 1970-1980ndatel algas koos rahva vaimse taastumisega ka rahvusliku jalgpalli uus tõus.
Selles sarnasuses ei ole midagi üllatavat, nagu pole üllatavat ka järelduses, et see, kuidas me arendame oma jalgpalli järgmised 100 aastat, mõjutab meie riigi ja rahva järgmist sajandit. Täpselt nagu mõjutab järgmist sajandit ka see, kuidas me arendame oma korvpalli, kergejõustikut, oma kirjandust ja kunsti, kaubandust, sideteenuseid; kuidas me käime ümber oma maavaradega, suhtume oma metsadesse ja põldudesse ning teise inimesse.
Ülilihtne järeldus, mis tundub olevat unustatud — igal teol on tagajärg. Täpselt samamoodi mõjutab meie elu telefonikõnede pealtkuulamine, kabinettides nuhkimine ja viimase kui varastatud kütuseliitri pärast kohtuasjade algatamine.
Ma ei õigusta vargaid, vaid väidan, et meie riigi ja rahva kestmiseks ja arenemiseks on praegusel ajastul vaja tegeleda oluliste põhimõtteliste tähenduste paikasaamisega, mitte keskendumisega pisiasjadele, jättes muljet, et nende paikasaamine on eriti oluline ühiskonna moraalseks puhastamiseks — taipamata, et selle moraalse puhastamise käigus rikume sedasama moraali veel rängemalt.
Jalgpalli juurde tagasi tulles — meilgi juhtub, et Aastalõputurniiril pannakse saalist pihta mõni jalgpalliliidule kuuluv pall ja teoga vahelejäämise järel öeldakse hädavalena, et palli omastamine sai kokku lepitud alaliidu presidendi või peasekretäriga. Kujutage ette, kui valesti käituksime, kui hakkaksime selliseid olukordi ala sees võimendama — sosistama üha ja üha, et see või teine on varas, ja seadma tema üle sisse eriti hoolsa kontrolli: saatma palli varastanud treeneri igale mängule ametniku, kontrollimaks, ega platsile mõnda lubatust vanemat poissi või tüdrukut saadeta.
Kes korra ühes kohas patustanud, võib ju patustada ju igal pool. Selles on muidugi oma loogikagi, paraku ei ole see vähemalt praegu kuigi oluline. Selliselt tegutsedes unustaksime oma peaeesmärgi — jalgpalli arendamise ja parima õhkkonna loomise jalgpallis toimetavate inimeste kasvamiseks ja tegutsemiseks. See on ju jalgpalli ja mis tahes muu tegevuse esimene mõte.
Kõneldud mängust aga sain teha ka meeldiva järelduse — jalgpallis võib juba keskenduda tulemusele, sest ala vundament ja sisu on paigas. Jalgpalli poolt saadetava sõnumi tekst on Eesti Nokia ekraanile valmis trükitud ja ootab rahvale ärasaatmist. Edukas õhtu Portugaliga Lillekülas kandis endas nupulevajutuse tähendust.
Aitäh kõigile, kes mis tahes moel, kas või vaid jalgpallisõnumi vastuvõtmise kaudu, sellele kaasa aitasid.
Delfi avaldab ajakirja “Jalka” juulinumbris ilmuva artikli autori loal.
