Aivar Pohlak: Ajakirjandus ja inimlikkus

Presidendivalimiste järel kirjutati ajakirjandusest rohkem kui tavaliselt ja püüti analüüsida ajakirjanduse õigust käituda nii, nagu ta käitus ja käitub, aga see võis olla ka õigustamine või moe pärast tuha pähe raputamine, et teema käsitletud ja südametunnistus puhastatud saaks.

Mulle jäi meelde 20. oktoobri Eesti Päevalehes ilmunud Mihkel Raua lugu, kus Raud kaitses ajakirjandust, arvamuslugusid, ja tõi näite The Guardianist, ja ma mõtlesin, et kas seal ebaviisakalt kirjutanud mees üldse Thatcherit nii palju tunneb, et selliselt sõna võtta, või väljendab ta vaid oma antipaatiat, mis võimendatud ja kinnitatud Thatcheri poliitiliste vastaste või lihtsalt poliitmölakate lobisetavate kuulujuttude läbi ja nii huvilistele pähe sokutatud loogika kaudu. Lisan, et mullegi on Thatcher ebasümpaatne, ja arvan, et seda põhjustab tema mehelik välimus ja mehelikult enesekindel olek, sest mulle ei meeldi sellised naised, ja sarnane võis olla ka tolle Briti ajakirjaniku meelepaha allikas.

Ajakirjanduse probleem ei ole mitte arvamuslood, kuigi needki võiksid maailma laiemalt näha, sest arvamuslool sellest, kas linna piiril oleval tulikirjal on lõpus hüüumärk või mitte, ei ole vähimatki tähendust isegi mitte ühe päeva lõikes. Kuna teema oli ajendatud presidendivalimistest, siis pean silmas Arnold Rüütli sohipoja lugu ja lugu Toomas Hendrik Ilvese Albaanias-käigust, need on lood, millega ajakirjandus levitas valet, ja samuti Arnold Rüütli lossiskandaali ja Johannes Hindi lugu, ja Toomas Hendrik Ilvese ema ja kasuisa puudutavaid asju, need on lood, millega ajakirjandus üritas ja ajakirjanduse kaudu üritati kujundada inimese mainet kellegi arvates õiglase lõpptulemuse saavutamiseks.

Demokraatia ei ole lahendus, aga ta on parim lahendus, mida teame, nii mäletan üht tuttavat hollandlast ütlemas. Ja minu jaoks tähendab demokraatia kriitika seda, et maailmaga halvasti ümber käivad inimesed — ma ei leidnud paremat väljendit — on demokraatia tingimustega kohanenud ja kohtlevad maailma autokraatselt, ajakirjandusele pähe pandava loogika ja neile ettesöödetava info kaudu — nagu psühhoanalüüsis, kus analüütik juhib patsienti selliselt, et see teeks oma järeldused ise, ja patsient teebki, aga ta on kättpidi talutatud teele, kust teiste järelduste tegemine on peaaegu võimatu — seda tehakse nii, et ajakirjandus usub end olevat avastaja, ja kui analoogne loogika avaldub mitmes ajakirjandusväljaandes korraga, siis saab ajakirjanik kui inimene endagi jaoks olulise kinnituse, et ta on õigel teel, inimesel ju ei jätku üldiselt enesekindlust mõelda omapäi.

Siinkohal on ehk hea rääkida lugu, mida kõnelevad nii Eesti Päevalehe kui ka Postimehe ajakirjanikud: kuidas Kalle Muuli on mõlemas väljaandes kasutanud üht ja sama võtet, nõudes hommikustel toimetuse koosolekutel aru, miks ajaleht, kus tema parjasjagu töötab, ei ole kajastanud teemat, millest konkureeriv ajaleht on kirjutanud — pean seda ühiskonna ühetasapinnaliseks rullimiseks, nii saavad ühtemoodi võimendatud kõige tühisem kuulujutt ja tõeline uudis, jätmata ühiskonna eri osadele vähimatki isikupära — ja kuna ma olin omal ajal huvitatud Kalle luulest ja puutusin temaga kokku (mitte tema minuga) peaaegu igaõhtustel bussisõitudel, siis olen tihti mõelnud, mida see tähendab, sest Kalle luuletuste äng ja oma tee otsimise rahutus ei lähe mitte kuidagi kokku tema ajakirjaniku- ja toimetajakäitumisega, aga võib vabalt olla, et tundlik ja otsiv meel võtsid mingil hetkel omaks kellegi esitatatud loogika, ja sama vabalt võib olla, et ma eksin, aga ma püüan vaid mõelda, ja küllap ütleb keegi, et kirjeldatu on demokraatia lastehaigus, ent see ei lohuta mind, sest ma tahan, et maailm oleks ka täna inimlik.

Muidugi on pragmaatiliselt mõeldes maine ja mulje kõik, ja see, kes määrib oma käed, on lõpuks süüdlane, ja sa võid tagantjärele taibata, et Hitleri peas oli Goebbelsi loogika — vähemalt selline mulje tekib, kui lugeda raamatuid ja vaadata filme — ja siis võib Hitlerist tema rumaluses ja lihtsameelsuses kahjugi olla, aga selle asjaga on täpselt samamoodi nagu Mihkel Raua poolt kirjeldatud britiga, kellel oli tekkinud mulje Thatcheri kohta.

Ajakirjanduses nagu muuski elus aga taandub kõik lõpuks vastutusele, mida suudavad kanda ja millele mõtlevad vähesed, sest eespool kirjeldatud mulje ja maine on see, milleks maailmaga halvasti ümber käivad inimesed ajakirjandust vajavad, ja ma ei oskagi öelda, mida selle vastu teha; võin pakkuda vaid ühe lahenduse, ausa ja õiglase eluvaatega leheomaniku, kes palkab inimesed tegema head lehte — küllap saate aru, mida ma mõtlen sõnade ausus, õiglus ja hea all — sellist, kes ei hooli kasuminumbri suurusest ja kelle lehest ei ole võimalik leida lugusid, mille tegelikuks eesmärgiks on miski muu peale maailma teavitamise või inimeste harimise.

Mul ei ole huvitav vaadata ajalehest Mart Laari pilti kalamarjaga restoranitšeki taustal, sest ma arvan, et ajakirjanik ei oleks ilma suunamata leidnud teed arhiivi Isamaaliidu dokumentide kallale, kuigi ta ei pruugi sellest ise aru saada; ja ma ei taha lugeda Kalev Kangurist ja tema 11 miljonist altkäemaksukroonist, sest arvan, et sellist informatsiooni ei saaks ajakirjanikul ilma seda talle nimme sokutatuna mitte kuidagi olla, kuigi ajakirjanik ise selliselt ei mõtle. Juurdlesin tükk aega, kas raskesti tõestatava süüdistuse kaalukuse tõstmine ajalehe kaudu on õiglane — minugi meeltesse on kujunenud või kujundatud veendumus, et see mees ei olnud aus ja endise maa-ameti juhiga suheldes oli ta jätnud ebasümpaatse mulje, aga ma ei tundnud teda lähemalt — ja minu mõistus ütleb nüüd, et olen taas jõudnud sarnasesse olukorda minu poolt korduvalt mainitud britiga tema suhtes Thatcheriga, ja sellepärast on õigem vaikida endagi sees.

Paranoia, ütlevad need, kes ennast puudutatuna tunnevad — inimesed, kes maailmaga halvasti ümber käivad — ja nii lastakse käiku hoiak kaitsmaks oma võimumehhanismi, teed inimeste meelteni ajakirjanduse kaudu, aga jään enda juurde: maailmas on vähe juhuslikku, sest sihikindlalt halbu inimesi on palju, ja neil on vaja minna edasi oma valitud teel, ja see tee vajab sillutamist.

Mulle aga meeldiks, kui inimene valiks raja, oma raja ja käiks seda rada eluajal üha nähtavamaks tallates — ja eriti tore oleks, kui see rada saaks valgustatud teistmoodi kui eelpool kirja pandud loos.