Aitäh, feministid, kõigi nende meeste eest, kes oma väärtust ei tea ning pered maha jätavad!

Mina ütleks, et feministid on osutanud meile tõelise karuteene. Me mõtleme, miks mehed ei ole enam mehed, miks nad hülgavad oma perekonnad, miks nad ei kohtle naisi nii, nagu naised sooviksid. Vastus on ju ilmselge: oma suure võrdsuse nõudmisega oleme me istutanud meestele pähe mõtte, et me oleme ju nendega võrdsed, me saame ise hakkama, me EI VAJA mehi. Nii lihtne see ongi! Kui sa ei lase olla mees, siis ta ei olegi seda, kasvata ise oma last ja saa ise rahaliselt hakkama!

Ma olen üks neist naistest, kes usub jäädavalt, et mees on see, kes peaks võtma pere eest vastutava rolli. Tooma leiva lauale, kui naine on lastega kodus. Tegema ära vajaliku remondi, olema tugev, kindel ja usaldusväärne, aga samas leidma ka hella hetke oma naise ja laste jaoks. Naine peab meest toetama. Tal võib olla oma karjäär, omad hobid, sihid ja eesmärgid, aga neid saab ta ka täita ilma suhtumiseta, et ta on mehega võrdne ja mees võib minema ka jalutada kui tahab, sest naine saaks ISE hakkama, sest voh, milline NAINE ta on!

Tubli, kui sa saaksid ilma meheta hakkama. Väga tubli, et teenid piisavalt, et ise oma kaht last ja kolme kassi toita, aga see ei ole miski, mida meestele nina alla hõõruda. Isegi kui mees ei teeni võib-olla nii palju ja talle pole ka kuldseid töömehe käsi antud, pead sa tekitama temas tunde, et sa VAJAD teda, ainult temaga on su lastel kindel ja turvaline. Nii tekib mehes ka vastutustunne. Kui mees teab, et teda vajatakse, et teda oodatakse koju… Siis ta ei lähe naljalt oma pere juurest minema. Naise ja lapsed jätavad kus kurat need mehed, kes saavad päevast päeva vihjeid, et ega nad mingid erilised mehed ju polegi.

Mõelge selle peale.