I Edgar Savisaare käivitatud küttepuude ja kartulite tasuta jagamine (2009)

Septembris 2009, umbes kuu enne kohalikke valimisi, ladustati Tallinna linnapea Edgar Savisaare  korraldusel Vabaduse väljakule hulk kartulikotte ning püstitati puuriit. Mõlemad installatsioonid varustatud lintide ja siltidega, millel tekst: „Tallinn aitab!" Üritusele kutsutud ajakirjanikud said teada, et kartulite ja küttepuude tasuta jagamine on osa linnavalitsuse uutest abimeetmetest, millega toetatakse majandussurutises vaevlevaid linlasi.

Linnavalitsuse  arvestuste kohaselt oli toona küttepuid vajavaid peresid 200 ning toidukartulit vajavaid leibkondi 2000. Neile natuuras abi osutamiseks kulutati kokku 640 tuhat krooni.

Kuid sama kampaania reklaamiks nii tänavatel (kusjuures seda tehti poliitilise reklaami valimiste eelsel keeluajal) ning erinevates meediakanalites kulutati ühekokku 2 miljonit krooni.

II Roheliste ja vabatmeeste kodanikupalga lubadus (2011)

2011. aasta Riigikogu valimistel osales Erakond Eestimaa Rohelised (EER) üheskoos parteitute kandidaatidega, keda kutsuti vabatmeesteks. Üks selle seltskonna valimislubadusi oli kodanikupalga kehtestamine.  Kodanikupalka võinuks roheliste meelest saada iga kodanik tõestamata, et ta kannatab puudust või ilma töötamata.

Kodanikupalk pidanuks roheliste valimisprogrammi järgi tagama kõigile Eesti kodanikele minimaalse kindlustunde ning asendama kehtivaid lapse- ja toimetulekutoetusi. Erinevate EERi kandidaatide poolt käidi kodanikupalga suurusena välja 65 - 80 eurot kuus. Kodanikupalga kehtestamisel tasemel 80 eurot kuus oleks selle kogukulu riigieelarvele EERi arvutuste kohaselt olnud suurusjärgus 864 miljonit eurot aastas. Antud kulu katteallikatena nägi EER ette loodusvaratasude tõstmist.

Meedia ega poliitilised konkurendid ei võtnud kodanikupalga ideed isegi mitte tõsise kriitika objektiks. Seda peeti lihtsalt liiga populistlikuks.

EER sai 2011. aasta parlamendivalimistel 3,8 % antud häältest ning Riigikokku ei pääsenud.

III Tallinna internetireferendum „Kas Linnateater või Kultuurikatel?" (2008)

Tallinna linnavalitsus korraldas 2008. aasta lõpus  omapärase veebipõhise küsitluse. Taheti teada, kas 2011. aastaks  (Tallinn oli siis Euroopa kultuuripealinn) tuleb val­mis ehitada Linnateat­ri uus hoo­ne või kor­ras­ta­da hoopiski Kul­tuu­ri­ka­tla kompleks.

Kahe olulise kultuuriobjekti üksteisele vastandamine tekitas palju küsimusi ja pahameelt. Lisaks puudus avalikkusel adekvaatne ülevaade kumbagi objekti ehituskuludest. Linnapea Edgar Savisaare hinnangul sai aga linlased niimoodi ise otsustada, kuhu nende raha läheb.

Hääletades pidid inimesed internetilehele märkima oma nime, aadressi ja kontaktandmed ning vaikimisi lubama oma andmeid kasutada teistes kampaaniates. Pärast hääletust said hääletanud  Edgar Savisaarelt isikliku kirja, kus neil soovitati lisainfot otsida Keskerakonna kodulehelt.

Internetihääletus lõpp oli määratud ajale, mil linna järgmise aasta eelarve oli juba volikokku saadetud.

Enam kui kolm nädalat kestnud hääletusel osales 6496 inimest, kellest Kultuurikatelt toetas 54% ja Linnateatrit 46%. Hoolimata küsitlusest ei leidnud Tallinna linnavalitsus siiski järgnevatel aastatel Kultuurikatla ehitamiseks piisavalt raha.  Nende ridade kirjutamise ajal on lubatud Kultuurikatla valmimist alles 2015. aastaks.

IV Tallinna elanikele tasuta ühistranspordi pakkumine (alates 2013)

Esimest korda avalikustati Tallinnas tasuta ühistranspordi idee vahetult pärast 2010. aasta sügisel lahvatanud nn idaraha skandaali, milles tuli avalikus Edgar Savisaare poolt Kremlist raha („kolmandik sulas") küsimine Keskerakonna valimiskampaaniaks. Sestap peeti seda algatust esmalt katseks juhtida avalikkuse tähelepanu idaraha skandaalilt mujale.

Ent Tallinna linnavõim jätkas sihikindlalt ettevalmistusi tasuta ühistranspordile üleminekuks.

Märtsis 2012 korraldati Tallinnas tasuta ühistranspordi teemalise linnaelanike küsitluse.  Selles osales 68 059 inimest, kellest 75,5 protsenti soovis tasuta ühistransporti. Küsitluse ajal oli ühistranspordi kasutamine tasuta ja sellele tehti linnameedias jõulist promo. Kokku kulus antud aktsiooniks 259 tuhat eurot.

2013. aasta algusest kehtima hakanud sõitjatele tasuta ühistranspordi ülalpidamine vajas esimesel aastal linna eelarvest ligi 52,5 miljonit eurot. Aasta varem oli sellest summast umbes 18 miljonit eurot katnud piletimüügi laekunud tulud.

Paralleelselt tasuta ühistranspordi kehtestamisega käivitas Tallinn lähivaldade elanikele pealinlaseks registreerimise kampaania, et neilt laekuva maksutulu arvelt katta ühistranspordi reaalseid kulusid. Kuigi pealinna elanike arv kasvas, ei korvanud neilt laekunud täiendav maksutulu ühistranspordi piletimüügist saamata jäänud tulusid.

V Endel Lippmaa kriitika uue põhiseaduse aadressil referendumi eel (1992)

1992. aasta kevadel asus akadeemik Endel Lippmaa valjuhäälselt toetama Eesti Kongressi tiiba, kes vastandus teravalt Põhiseaduse Assambleele ning nõudis 1938. aastal kehtestatud Eesti Wabariigi konstitutsiooni üks-ühest taaskehtestamist. Paraku oli see Konstantin Pätsi autoritaarse võimu kindlustamiseks omal ajal loodud põhiseadus ebademokraatlik, andes liiga tugevad volitused presidendile ning jättes parlamendile ja valitsusele dekoratiivse rolli.

Miks Lippmaa erinevalt enamusest toonasest poliitilisest eliidist asus toetama 1938. aasta põhiseaduse taaskehtestamist ning lõi selleks suhteliselt marginaalsetes tegelastest ühenduse „Restitutsioon"?

Ühe võimaliku vastuse pakub 1992. aasta jaanuaris avalikustatud EKE ARIKO küsitlus toonaste poliitikute populaarsusest.  Selles tabelis asus Lippmaa 2. kohal pärast Arnold Rüütlit ja enne Edgar Savisaart. Ilmselt tekkis oma raske iseloomu tõttu tollal poliitilisse isolatsiooni jäänud nutikal akadeemikul visioon, kuidas toonaste rahvaliikumiste ja erakondade kiuste tõusta ise võimutäiust omavaks presidendiks.

Just sellises olukorras saatis Postimees, kus töötasin 1992. aastal poliitikatoimetajana, mind intervjueerima Endel Lippmaad. Intervjuu käigus suutis toona väga lugupeetud teadlane ja poliitik mind oma väljaütlemistega sügavalt hämmastada. Tsiteerin: „Kui võrrelda Nõukogude Liidu viimast konstitutsiooni põhiseaduse assamblee välja töötatud eelnõuga, siis on mõlemad eelnõud täpselt sama struktuuriga. Kummaski pole sätestatud võimude lahusust, s.t. sõltumatut kohtuvõimu ega otse valitud presidenti. Kui Eesti peaks sattuma mingi mahhinatsiooni läbi tagasi NSV Liitu, sobiks põhiseaduse assamblee poolt väljatöötatud konstitutsioon edasikasutamiseks suurepäraselt. /---/ Kutsun rahvast üles hääletama uue põhiseaduse vastu, sest pean seda liiga sarnaseks endise Nõukogude Liidu põhiseadusega. Ta on oma struktuurilt täpselt samasugune, kus kogu riiki saab juhtida ühest keskkomiteest. Referendumil tuleb kodanikelt küsida, kas nad soovivad sõjaeelset põhiseadust ja Riigivolikogu valimist või hoopis uut riiki uue põhiseadusega ja uutmoodi rahvaesindusega." („Endel Lippmaa, ekspert mitmel alal", Postimees 04.05.92)

Rahva enamus ei võtnud tõsiselt Endel Lippmaa referendumi eel antud soovitust: „Uus põhiseadus aga väärib praegu vaid tagasilükkamist täpselt nagu E(NS)V omagi. Seda võib teha EI abil referendumil või ka hääletamise asemel suvitama minnes." (Postimees, Endel Lippmaa „Restitutsioon" 01.06.92).

Põhiseaduse referendumil 28. juunil 1992. aastal osales 66,8 % hääleõiguslikest kodanikest ning JAH ütles neist 91,9 %.

VI Res Publica valimiskampaaniad (2002, 2003, 2004)

Olin 1989. aastal ühenduse Res Publica, mis koondas erinevates poliitilistes liikumistes osalevaid nooremapoolseid liberaale, üks asutajatest.

2001. aasta lõpus toimus ühenduselt Res Publica nime kaaperdanud erakonna Res Publica esimene üldkogu. Kalle Muuli on seda oma raamatus „Vabariigi sünnimärgid" võrrelnud nii vormilt kui kulukuselt 2010. aastal NO teatri etendatud „Ühtse Eesti suurkoguga".  Et mitte liiga pikalt kirjutada, meenutan Res Publica kolmest järjestikusest populistlikust valimiskampaaniast vaid valitud palu.

2002. aasta kohalikel valimiste eel jagas Res Publica kandidaat Mart Mutso Põhja-Tallinna valijatele umbes 750 tasuta kapsapead. Samal ajal loosis Res Publica sõbrakampaania stiilis uute liikmete värbamise eest välja välisreise. Meediaga suhtles erakond turundusjuhi kaudu. See lähenemine tõi edu, Tallinna volikogus platseerus Res Publica toona 17 mandaadiga teiseks.

Jaanuaris 2003 toimus Tallinnas Kaarli kirikus Res Publica Riigikogu valimisnimekirja liikmete pidulik vande andmine piiskop Einar Soone õnnistusel. Valimisloosungiks kinnitati „Vali kord!" (0-tolerants kuritegevuse suhtes, sõda korruptsioonile). Üheks silmapaistvaks valimislubaduseks sai ministrite ametiautode likvideerimine maksumaksjate kulude kokkuhoidmiseks.

Res Publica 2003. aasta Riigikogu kandidaatide nimekirjas oli hulk tuntud meelelahutajaid ja kunstiinimesi (Tarmo Leinatamm, Elle Kull, Siiri Sisask, Hannes Võrno). Linnaruumi ilmusid tohutud plakatid „äraostmatutest" Ken-Marti Vaherist, Indrek Raudsest ja Urmas Reinsalust. Meenutagem, et Indrek Raudne pidi 2010. aastal poliitikast lahkuma elamislubade müügi tõttu kahtlase taustaga Vene ärimeestele.

Kuigi Res Publica eesmärgis oli saada populistliku kampaaniaga Riigikogus 35 kohta, võimaldas neil ka saavutatud 28 kohta tõusta Juhan Partsi eestvedamisel valitsuse juhtiverakonnaks.

2004. aasta eurovalimisteks oli Res Publica populaarsus teinud läbi kiire languse, mida veelgi kiirendas nende eurokampaania lihtsakoeline populism (esinumbriks seati keskharidusega supermodell Carmen Kass, valimisloosungiga lubati „Rohkem seksikaid mehi!" jmt). Ükski respublikaan europarlamenti ei pääsenud.

VII Reformierakonna loosung „15 aastaga Euroopa 5 rikkama riigi hulka" (2007)

Veel 2010. aastal kinnitas toonane peaminister Andrus Ansip, et Reformierakonna 2007. aasta valimislubadus viia Eesti 15 aastaga viie Euroopa viie rikkama riigi sekka ei olnud utoopiline 2007. aastal ega mitte ka siis.

Õige populist peabki panema veenvalt tuima, tuues andrusansipliku visadusega ettevalmistatud memodest välja sobivaid fakte.

Ansip ütles 2010. aastal ETV saates "Kahekõne" järgmist: "Kui vaadata Eesti majanduskasvu viimase kümne aasta jooksul, siis isegi kui arvestada sisse see sügav langus, on Eesti majanduskasv Euroopa Liidus endiselt esimese viie hulgas. Kui võrrelda seda mõne vana Lääne-Euroopa riigiga, siis Lääne-Euroopas leidub selliseid riike, kellel sisemajanduse kogutoodang praegu, võrreldes kümne aasta tagusega, on tõepoolest kasvanud - 1%. On selliseid riike, kus on ka enam kasvanud - 5%. Eestis - ligi 50%!"

Tõesti, kui kellegi või millegi tase oli kunagi 1 ja nüüd on see 2, siis on kasv olnud koguni 100 %!

Eesti inimarengu aruande 2012/2013 majandusosa kokkuvõttes kirjutab Jüri Sepp: „Eesti majanduse reaalne arengutase on vaatamata 15 aastat kestnud siirdele ning ühinemisele EL-iga üks Euroopa madalamaid. Sissetulekud elaniku kohta jäävad isegi ostujõu pariteeti arvestades viimastel andmetel maailmas alles 47. kohale.„

VIII Kuningriiklaste valimiskampaania (1992)

Kui 1992. aasta valimistele registreerus Eesti Rojalistliku Partei ning rojalistliku ühenduse „Vaba Toome" poolt moodustatud valimisliit „Sõltumatud Kuningriiklased" 30 kandidaadiga, oli esmalt naerupurskeid ohtralt.

Tähelepanelikumad vaatlejad märkasid, et rojalistide hulgas kandideeris päris mitmeid Edgar Savisaarele lähedasi rahvarindelasi (Vilja Laanaru, Aadu Must, Anti Liiv, Ralf R. Parve jt). Rahvarinde meelsusega ajalehes „Seitse Päeva" ilmus toona aeg-ajalt rojalistide erilehekülg „Via Regia".

Kui kuningriiklased said esimeses taasiseseisvumise järgses Riigikogus 8 kohta, vajusid paljudel naerusuud kriipsuks. Ilmselt kogus kuningriiklaste nimekiri vabas Eestis juba pettunute protestihääli. Aga oma roll võis olla ka noores demokraatias ühiskonna ees vastutust mitte tajuvate kodanike pullitegemisel.

Omapärase kurioosumina kandideeris toona kuningriiklaste nimekirjas kirjanik Mati Unt, kes muide oli 1975. aastal avaldanud lühiromaani „Via regia".

Järgnevalt katke Sirbi rubriigis „Meie kandidaate" ilmunud peatoimetaja Toomas Kalli ja rojalistide kandidaadi Mati Undi kahekõnest.

„Kall: Jätame kirjanduse, see ei huvita kedagi. Kas teil on ka mingi konkreetne poliitiline programm?

Unt: Minu käest ei maksa seda küsida. Ma juba ütlesin, et meie eesmärk on praegu salapäraselt Malta rüütlite kombel infiltreeruda olemasolevatesse struktuuridesse. Kindlasti on meil ka spetsialiste, kes tegelevad praktilise asjaga. Aga kui minu käest praegu küsida, mis saab sooja vee ja erastamise ja venelastega, siis ma jätaksin küll vastamata. Ei tohi loopida liiga palju lubadusi. Niigi on juba küllalt inimesi, kes ei usu enam midagi.

Kall: Sa ei kiirusta lubama: „Soe vesi sisse, venelased välja!", aga mis positsioonilt sa seda ei tee? Vasakult, paremalt, tsentrist?

Unt: Üldiselt tundub mulle (nüüd ma tsiteerin Berdjajevit), et meie konkreetne hoiak on lähedane liberaaldemokraatiale, aga me kasutame liberaaldemokraatiat lihtsalt ära, et pärast võimule saada. Ja kui kuningas saab võimule, siis me taandume."

(„Imbuda struktuuridesse", Sirp 28.08.1992)

IX Indrek Tarandi eurovalimiste kampaania (2009)

Lubadus: Vali inimene, mitte parteEI!

Kulud: umbes 40 tuhat krooni.

Tulemus: 102 512 häält.

Indrek Andrese poeg Tarand, olles eelnevalt juhtinud populaarseid telesaateid ETV „Teletaip" ja „Targem kui 5b" ning Kuku raadiosaadet „Nädala tegija", tõestas 2009. aasta europarlamendi valimistel ilmekalt populismi tõhusust.

Kui oled tuntud isikute järeltulija, omad piisavalt poliitilisi kogemusi ja isiklikku sarmi ning esined pidevalt meedias, ei pea valijatele andma mitte ühtki konkreetset lubadust. Tohutuks eduks piisab enda hästi ajastatud vastandamisest kõikidele erakondadele ning teatud annusest jämekoomikast.

Indrek Tarandile tuli kasuks geriljakampaania võtete õnnestunud rakendamine ning aktiivne suhtlus sotsiaalvõrgustikes.

Tarand on hiljem väitnud, et tema valituks osutumise tõttu loobusid erakonnad suletud nimekirjadest. See väide on õige vaid osaliselt. Suletud nimekirjades toetamisest loobusid pärast Tarandi valimisedu Reformierakond ja Keskerakond. IRL ja sotsid olid juba varasemalt pooldanud avatud nimekirju, aga neil puudus häälte ülekaal valimissüsteemi muutmiseks.

X Jüri Toomepuu valimiskampaania (1992)

Jüri Toomepuu poolt 1992. aasta sügisel kogutud 16 904 häält on fenomen, mida on keeruline üheselt lahti mõtestada.

Kas Toomepuu ja tema valimisliit „Eesti Kodanik" tegid väga jõulist kampaaniat? Tänaste standardite kohaselt mitte eriti. Uudis valmisliidu "Eesti Kodanik" moodustamisest, kuhu kuulus 26 kandidaati, käidi avalikult välja alles 1992. aasta juuli lõpus. Tõesti, näiteks „Võru Teatajas" oli Toomepuu poolt ostetud valimisreklaam septembris igas lehenumbris suurelt esiküljel või siis vähemalt teisel leheküljel. Ka „Postimehes" oli uudised „Eesti Kodanikust" silmatorkava Toomepuu fotoga aeg-ajalt esikülgedel. Ent trükimeedias „Eesti Kodanik" ega Toomepuu siiski võrreldes ülejäänud nimekirjadega ülemäära ei domineerinud.

Küll aga kasutas Toomepuu oskuslikult oma kampaanias raadioreklaami, milles esitles end haamerdava sagedusega 1950ndatel populaarse Heldur Karmo laulu „Maikuu,suur toomepuu" saatel. Samuti tegi Toompuu vahetult enne valimispäeva Eestis toona uudset agitatsiooni, sõites mööda Võru linna valjuhääldiga varustatud bussis ning kutsudes enda poolt hääletama.

Kindlasti mõjutas valijaid Jüri Toomepuu karisma: kiilaspäine vunts, Eesti eksiilvalitsuse sõjaminister, Korea ja Vietnami sõja veteran, terava hoiakuga endiste kommunistide vastu, pidevalt tegemas kõikidele poliitiliste konkurentidele etteheiteid liigses pehmuses ja järelandlikkuses...

Toomepuu kaitsepoliitilisi vaateid iseloomustab lõik tema intervjuust Postimehe ajakirjanik Peeter Talile (märtsis 1992): „Kaitsevägi peaks koosnema peamiselt mobiilsetest jalaväeüksustest, mis on relvastatud tanki- ja õhutõrjerakettidega (et neutraliseerida okupatsiooniväed), ning piiri- ja rannavalvest, mis on varustatud tosina helikopteri ja luurelennukiga ja tosina rannavalvelaevaga./---/ Kui EV kuulutab omaks kalaveed, mis rahvusvaheliste normide järgi peaksid Eestile kuuluma, ja suudab neid kontrollida, tähendaks see Eestile umbes 100 000 tonni kalasaaki aastas, mis võib omakorda osutuda üheks Eesti riigi tähtsaimaks tuluallikaks. Õhuruumi kontrollitakse tänapäeval peamiselt elektroonikasõja vahenditega. Esialgu peaks Eestile piisama õhutõrjerakettidest ja mõnest püüdurhävitajast"

Selliste muinasjuttudega võis 1992. aastal USAst kodumaale naasnud elukogenud sõjamees Võrumaa rahva ära tinistada küll.