Aino Siebert: Kümme aastat homopartnerlusi Saksamaal

 (77)
Aino Siebert: Kümme aastat homopartnerlusi Saksamaal
AP/Scanpix

1. augustil 2001 avasid Saksa perekonnaseisuametid ukse homoseksuaalsetele paaridele. Sel päeval hakkas Liitvabariigis kehtima Partnerlusseadus (Lebenspartnerschaftsgesetz), mis võimaldas samasoolistele paaridele suhte legaliseerimise.

Kahtlemata oli see revolutsioon, kuna veel kümme aastat tagasi vastustasid konservatiivsed grupid, kirik ja CDU/CSU-fraktsioon ägedalt homoseksuaalide poliitilisi nõudmisi. Debattide ühenduses tuli esile ühiskonnas sügavale juurdunud homofoobia.

Üks vihaseimaid homo-partnerluse vastustajaid oli Bundestagi saadik Norbert Geis (CDU), kes väitis, et samasooliste kooselu seaduslik vorm ei vasta Põhiseadusele ja religiooni printsiipidele. Kardinal Joachim Meisner heitis tookord liiduvalitsusele ette, et nood rikuvad teadlikult ühiskonna põhiväärtusi: “legaliseerides homoabielud, aitab riik kaasa kõlvatu käitumise levimisele.”

Sellest hoolimata ei õnnestunud konservatiividel uue seadusandluse läbiviimist ära hoida. Esimene samm diskrimineerimise vastu oli aga ainult “torso”, sest samasoolistel partneritel olid nüüd küll samad kohustused kui abielupaaril, kuid mitte samu õigusi.

Partnerluse vastustajad esitasid 2002 homopartnerluse vastu Liidupõhiseaduskohtule (Bundesverfassungsgericht) kaebuse ja kaotasid. Karlsruhe kõrged kohtunikud selgitasid, et Liitvabariigi Põhiseaduses olev “tavaabielu kaitse” ei tähenda sugugi seda, et samasooliste paaride seaduslikul kooselul ei võiks olla samu õigusi ja kohustusi kui need on abieludes, mis sõlmitakse mehe ja naise vahel.

Seotud lood:

Peale Liidupõhiseaduskohtu otsust ei olnud homoseksuaalide partnerlus enam juriidiline, vaid poliitiline küsimus. Kuigi Saksamaal on tehtud palju ära õiguslikuks tasakaalustamiseks tavaabielude ning lesbide ja homode partnerluse vahel, siis lahendamist vajab veel tulumaksude korrigeerimine, sest ikka veel kehtivad abielupaaridele maksusoodustused, mida pole partnerluses elavatel. Momendil ei ole Saksamaal homopaaridel võimalik samuti ametlikult lapsendada. Kuid alates 2005 kehtib nn kasulapselapsendamisseadus. See tähendab, kui kooselaval paaril on oma lapsi, võib partner nad lapsendada. Samuti on teada mitmeid juhuseid, kus Noorteamet (Jugendamt) on andnud homopaaridele vanematelt mingil põhjusel äravõetud lapsi hooldada. Avalikkusesse ei ole tulnud ühtegi juhust selle kohta, et geid ja lesbid kasvataksid oma lapsi teisiti kui tavapaarid. On tehtud hoopis kindlaks, et samasoolised on isegi suurema vastutustundega.

Liidujustiitsminister Sabine Leutheusser-Schnarrenberger (FDP) teatas äsja, et soovib lähiajal esitada Bundestagile kinnitamiseks uued seadusandlused, mis lõpetaksid samasooliste paaride õigusliku diskrimineerimise. Saksamaa Statistikaameti kohaselt on siiani sõlminud partnerluse 23 000 samasoolist paari (Saksamaal elab umbes 84 miljonit inimest), see on kolmandik teadaolevatest koos elavatest homoseksuaalidest. Uuringute kohaselt peavad legaliseeritud homosuhted vastu kauem kui abielud, lahkumineku protsent on alla kümne.

Kirikute suhtumine seksuaalsusesse on läbi aegade olnud range, eluvõõras ja silmakirjalik, seda toovad esile laste seksuaalse kuritarvitamise skandaalid kogu maailmas. Paavst on küll ohvrite ees vabandanud, kuid kirikupea pole midagi teinud juhtumite ärahoidmiseks.

Viimaste aastate jooksul pole Saksamaal olnud kuulda vastulauseid samasooliste kohta ei konservatiivide leerist ega ka kirikust. Otse vastupidi. Müncheni kardinal Reinhard Marx ütles alles mõni nädal tagasi: “Homoseksuaalid on kirikusse teretulnud. Kirik ei ole kasutanud lesbide ja homode suhtes alati õiget tooni.”

Seda arvamust jagab ka jesuiitide preester Klaus Mertens, kes ei olnud peale skandaali Berliini Canisius-koolis nõus vaimulike poolt läbi viidud laste seksuaalsest kuritarvitamisest vaikima, vaid tõi alaealiste ärakasutamise avalikkuse ette. Der Spiegelis avaldatud intervjuus ütles ta: “Kui kuulasin ühe ohvri jutustust, kuidas ta pidi õpetaja ees lahti riietuma, kuidas teda tundide kaupa peksti, voolasid mul pisarad. Kõige võikam oli, et vaimulik põhjendas oma tegu ütlusega – Jumal armastab sind, mu laps!”

Klaus Mertens toob esile kiriku võimetuse käia ümber seksuaalsusega: “Mida ma pean ütlema lapsele, keda on vaimulikud sundinud masturbeerima ja kes on hirmul kuna arvab, et on teinud surmapattu?”

Kuid Vatikan vaikib. Canisius-kooli endine juhataja saab päeviti vaenulike sisuga kirju, talle heidetakse ette kiriku lõhestamist. “Kuid ma näen laste ahastust, ma näen ka homoseksuaalide häda, kuigi katolikus kirikus kehtib samasooliste diskrimineerimise keeld. Alates 1990 on 2,6 miljonit katoliiklast pööranud Saksamaal kirikule selja, ainuüksi eelmisel aastal lahkus kogudustest 180 000 usklikku. Kas tõesti ei ole Vatikan seda märganud?” Mertensi ründajate seas oli Itaalia kardinal Angelo Sodano. Ainukene, kes julges teda avalikult vastustada, oli Viini kardinal Christoph Schönborn. “Tegelikult on aga Vatikanil endal intellektuaalne probleem,” toob jesuiit esile.

Saksamaa juhtivad konservatiivsed poliitikud, liiduharidusminister Annette Schavan ja Heiner Geißler pöördusid paavsti poole palvega tsölibaadi lõpetamiseks. Neid ajendas kirjutama mure kirikute sulgemise pärast – katolikul kirikul ei ole enam preestreid, mitmeid kogukonnad on seetõttu suletud. Juba ammu elavad preestrid vaba-abieludes ja neil on ka lapsed. Vatikan vaatab diskreetselt kõrvale. Kuid poliitikudki põrkusid vaikimise ja pahameele müüri vastu. Kusjuures tsölibaat ei ole sugugi mitte Jumala tahe, nagu kirikuisad püüavad avalikkusele selgitada, vaid see võeti omal ajal kasutusele poliitilistel kaalutlustel. 1022 määras paavst Benedictus VIII., et preestrid ei tohi abielluda. Selle põhjuseks oli banaalne soov hoida koos Jumalakodade varandust: abielus olevad vaimulikud pärandasid nimelt oma varanduse lastele. Kuid Piibel ongi raamat, mille sõnumit on läbi aastatuhandete kõige rohkem kuritarvitatud iseenda isiklike eesmärkide saavutamiseks.

Ungari leht „Népszabadság“ tõi aga mõni aeg esile, et katolik kirik peab pedofiiliat hippi-liikumise tulemuseks: “Kiriklik pedofiilia õitses hippi-liikumise ajal. Nemad on süüdi selles, et preestrid hakkasid lastega seksima.” See tähendab, et hoopis preestrid on ohvrid, mitte lapsed, keda nad sundisid astuma seksuaalühendusse. Selline väide võtab sõnatuks ja peab küsima, kas keegi usaldab veel kirikut?

Rumeenia ajaleht „Adevărul“ kirjutab juuli lõpus topeltmoraalist ka ortodokses kirikus: kui politsei avastas Bukarestis kriminaalse grupi, kes müüs alaealiste poiste teenuseid, siis oli sellesse skandaali segatud ka üks rumeenia-ortodoksi kiriku preester: “Päeval panevad preestrid selga oma sutaanid ja mõistavad hukka homoseksuaalsuse, siis õhtuti praktiseerivad nad ise seda, mida on oma jutlustes nimetanud perverssuseks.”

Millest on tingitud vastumeelsus, millele on psühholoogid andnud nime “homofoobia”? Sõna tuleb kreeka keelest: homós (sama) ja phóbos (hirm) ning sellega kirjeldatakse sotsiaalset, lesbide ja homode vastu suunatud aversiooni. Psühhoanalüüsi isa, Sigmund Freud esindas arvamust: see kes mõistab homoseksuaalsuse hukka, püüab iseenda homoerootilisi impulsse vaos hoida. Selle teooria poolest räägib näiteks Ted Haggardi käitumine. Vaimulik kuulutas kõva häälega Ühendriikides, et homoseksuaalsus on ebamoraalne. Kuni selgus, et prominentsel pastoril endal oli suhe callboy´ga.

Ameerika psühholoogid näitasid homofoobidele pornograafilisi filme, kus peaosades olid geid. 54 protsenti meestest olid seejärel seksuaalselt erutunud. Saksa ajakiri “Bild der Wissenschaft” tsiteerib USA psühholoogi Gregory Herekit: “Sallimatust homode vastu on märgata ennekõike madala haridustasemega vanemate inimeste juures ja nende juures, kellel on tugev side religiooniga.”