Tapetu nimi ei öelnud lugejale tavaliselt midagi. Välja arvatud mõned erandid. Näiteks Sarkisjan, Gorbatšov, Veike, Kalinin, Bõkov. Omal ajal üsna tõsised tegijad, kuid siiski oma tegevuse piirides — poliitikasse ja meediasse nad ei tikkunud, nende raha ja kuulsus tuli mujalt.

Putkakuningate tapmise aeg on ümber. Putkadki on taandunud Lasnamäe ja Kopli sügavusse, kesklinnas ajavad äri tuntud nimedega mehed. See ei tähenda aga, et koos putkadega oleksid ka palgamõrvad pealinna kloaakidesse taandunud. Üldsegi mitte, seni tabamata kurjategijate viimaste aastate laskeharjutuste märklaudadeks on üha enam muutumas inimesed, kelle kohta võib südametunnistuse piinadeta öelda — avaliku elu tegelane.

Murranguks oli 1999. aasta. Suvel algas Tallinna linnavalitsuse kõrge ametniku Rene Kuulmanni tüli kandilistega, kui mees sai tapmisähvardusi, tema koera tulistati, isa jaht pandi põlema ja elumaja ees plahvatas pomm. Kuulmann püüdis tõestada oma siirust ja süütust, kuid kadus peagi avalikkuse silmist täielikult. Võibolla Hispaaniasse, Marbella kolooniasse. Võibolla mitte. Igatahes on Rene ammu kadunud.

Sügis andis maffiameestele uut hoogu. 12. oktoobri päeval muutus Tallinna endine abilinnapea Mait Metsamaa Keskturu lähedase maja trepikojas märklauaks, mida tabas viis kuuli. Metsamaa suri sündmuskohal. Ei möödunud kuud aegagi, kui märklauaks muutus Tallinna Keskturu juht Vadim Polištšuk. Auklik märklaud avas vastutule ja kutsus kiirabi. Nüüd kahtlustab isegi politsei, et Polištšukki tulistasid Keskturu erastamises pettunud mehed, ja et Maidu mõrva ja Vadimi augustamise vahel on otsene seos. Polištšukki võib veidi võrrelda õnnesärgis sündinud Meelis Laoga. Oli ta lihtne, tavaline ärimees. Müüs banaane, elas vaikselt, tegi kõvasti sporti. Just spordihuvi hakkaski Meelise vastastele pinda käima, miks muidu püüti teda tappa kaks korda Tallinna südalinnas spordiklubi Flexer ees ja ühel korral Pärnumaa jooksurajal? Praegu on spordilemb Meelis koos spordilembelise linnapea Jüriga Itaalias suusatamas. Ehk armastab ka Eesti Raudtee erastamisse sekkuda püüdnud itaallane Sposato oma kodumaal suusatada.

Mullu oli üsna vaikne. Aprillis tulistas palgamõrvar Tallinnas Kungla tänaval kaks kuuli Eesti suurima venekeelse ajakirjandusväljaandja AS Rukon-Info aktsiaomaniku ja nõukogu liikme Marian Haitovi pähe. Märklaud suri sündmuskohal. Isegi politsei seostas asja Vene äriga Eestis ja suuresti Haitovite kontrolli all olnud Vene Kultuurikeskusega Tallinnas.

Sel laupäeval muutus märklauaks isa Vitali. Seni tabamata kurjategija tulistas Haitov-vanemat kaks korda pähe ja tabas, kirjastuse Vesti peadirektor ning ajalehtede Estonia ja Vesti Nedelja Plus vastutav väljaandja Vitali Haitov suri sündmuskohal. Maffia niisama lihtsalt tänaval lõbutsemas ei käi. Ei ole võimalik, et kandilistel tuleb Lilyst tulles tuju Walterit või TT-d proovida ja nad lähevad Keskturu väravasse või Flexeri ette ärimehi, linnaametnikke ning sportlasi kõmmutama. Sellise nalja eest paneb maffia kõmmutaja enda kohe kasti. Kõik on range kontrolli all ja teenib kindlaid eesmärke. Isegi maffias on mõttetu mõrv kuritegu.

Seega võib eeldada, et kõik märklauad on muutunud märklaudadeks oma tegevuse tõttu. Ainult et märklaudadeks muutuvad üha enam ja enam inimesed, kes ajavad legaalset äri ja on tipptegevad poliitikas. Võimalik, et nad on avaliku elu tegelasteks muutunud just seetõttu, et loodavad nõnda saada enesele maffia eest kuulikindla vesti koos avaliku kindlustuspoliisiga. Elu näitab, et ei saa. Allilm tungib varjamatult Eesti avalikku ellu. Kas me oleme siis tõesti Balti naabritest paremad ja kuulume turvaliste Põhjala riikide klubisse?

Ei.

Estonia is not a country, it´s a club.

Kes pannakse järgmisena kasti? Ja miks?