See on erandlik ja väga ohtlik olukord. Kahjuks on selliseid teravaid tülisid mitmel pool maailmas etniliste või usuliste kogukondade vahel üles keeratud.

Kuid ka kõige põlisemate rahvustevaheliste vihapidamiste taga võib üsna kergesti leida kasusaajaid. Need on tavaliselt kas mingid anakronistlikud isevalitsejaid, imperiaalsete riikide võimustruktuurid või lausa kuritegelikud organisatsioonid, kes osavalt inimeste rahvuslike või usuliste tunnetega manipuleerides viha õhutavad ning konfliktiõhkkonda oma eesmärkideks ära kasutavad.

Lähis-Ida, Hindustani poolsaar ja endise Jugoslaavia territoorium on ainult mõned kohad, kus me näeme kohati pidurdamatut ja vägivaldseks minevat rahvustevahelist vaenu. Hiljuti oli selliseks kohaks ka Põhja-Iirimaa, kui otsida selliseid kohti Euroopa Liidust. Kuid ei Eestis ega teistes Balti riikides ole ka kõige keerulisemates poliitilistes olukordades mingit rahvustevahelise vaenu akte toimunud. Kuigi seda on alati näha tahetud!

Sadu teravate elamuste januseid ajakirjanikke kõikjalt maailmast on paarikümne aasta jooksul tulnud Eestisse värskeid veriseid konflikte otsima ning siit pettunutena lahkunud. Sest ei internatside räuskamine, Narva referendum ega hiljutine Pronksiöö pole kõigutanud eestlaste ega eestivenelaste stoilist rahu ja provotseerimatust. Meil lihtsalt inimesed ei olegi omavahel etnilisel või usulisel pinnal tülis, rääkimata mingist müstilisest kogukondade vahelisest konfliktist.

Kui selles kontekstis üldse kasutada kogukonna mõistet, siis tuleks rääkida infokogukondadest. See on tõepoolest probleem, et suur osa Eesti elanikest elab justkui mingis teistsuguses infoühiskonnas, mille kujundavad nende teadvusse Vene riiklikud meediakanalid. Kuidas aidata sulandada reaalsesse Eestisse inimestel, kes tõepoolest usuvad, et Eesti astus vabatahtlikult stalinlikku vangilaagrisse ning ainult tänu vene rahva vennalikule abile on meil võimalik mingi majandustegevus — see on tõepoolest teema, millega tasuks tõsisemalt tegeleda.

Kuid ega kaugeltki kõik eestivenelased nii ei mõtle, nagu pole rahul oma riigiga ka paljud eestlased. Tõenäoliselt on venekeelse koolihariduse ja venekeelse meedia mõju see, mis takistab suurt osa eestivenelastest Eesti ühiskonda mõistmast, kuid kindlasti ei ole need ainukesed põhjused.

Väga kahju, kui mõnes eesti kodus kommunistide ja Vene imperialistide tegude tõttu kõiki venelasi sõimatakse või kui mõned vähemharitud venelased kõiki eestlasi fašistideks nimetavad, kuid selline nägelus on ja jääb siiski tavalise olmeaasimise tasemele, nii nagu seda naaberrahvad ja naabrid üldse igal pool alati on teinud.

Ja kui otsida Rainer Nõlvaku kombel ühisaktsiooni, siis pakun selleks maikuu kuulutamise Georgi lindi kuuks. Sellega tähistame Vabadussõja läbimurdelahinguid 1919. aasta maikuus, kui Eesti ala puhastati lõplikult vaenlastest Eesti väejuhtide juhtimisel, kellest enamus olid ilmasõjas saanud Georgi ordeni kavalerideks.

Sellega mälestaksime ka neid tuhandeid Georgi linti kandnud vene ohvitsere, kelle leninlikud-stalinlikud timukad hukkasid.