Aidi Vallik: Viimane koolikatsumine

 (83)
Aidi Vallik: Viimane koolikatsumine
Päevaleht/Pressifoto, Terje Lepp

Sellekevadised seitsmeaastaste koolikatsed elitaarsetesse üldhariduskoolidesse jäävad arvatavasti viimasteks säärasteks eesti kooli ajaloos. Lähitulevikus riigikogus heaks kiidetav uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus välistab nende toimumise tulevikus.

Käib see sama printsiibi alusel, millega lahutatakse põhikoolid gümnaasiumidest. Selleks printsiibiks on ühtlane, tugev, kodulähedane ja kõigil jaoks saavutatav põhiharidus, Eesti kodaniku haridustee kohustuslik osa. Elitaarsus, õppesuunad ja valikuvõimalused koos koolikatsetega jäävad gümnaasiumisse pürgijate pärusmaaks. Mõistlik.

Mõistlik sellepärast, et seitsmeaastane on harva suuteline pikaks ajaks adekvaatselt määrama oma haridustee suunda või akadeemilist võimekust. Tihtilugu ei näe ka lapsevanemad väikses kooliminejas peituvaid võimalusi ja võimatusi. Oma rolli mängivad soovkujutelmad, isiklikud ja ühiskondlikud ambitsioonid, loomulikult ja eelkõige aga iga vastutustundliku lapsevanema soov võimaldada järeltulijale parim haridus, annete mitmekülgne arendamine ning tugev lähtekoht elus.

Seitsmeaastane ise ei oska veel midagi niisugust tahta. Tema seisab alles eneseavastamise pika teekonna alguses ja usub seda, mida vanemad räägivad, sellele vastavalt on vormunud tema enesehinnang ja minapilt. Paljud soovid alles jõuavad tekkida, paljud tugevused alles ootavad avaldumisaega ning ka nõrkused ilmnevad alles koolitee kulgedes. Seepärast ongi seitsmeaastasi vaagida ja mõõta liiga vara – nad ei suuda ju veel näidata pooltki sellest, mis nendes tegelikult on.

Seotud lood:

Mida nii põhimõtteliselt erinevat saab pealegi olla eliitkooli ja „tavalise“ kooli algklasside õppetegevuses? Riiklik õppekava sätestab nagunii ühtlaselt kõigi klasside õppetöö sisu ja vajalikud õppetulemused. Kas õpetajad on paremad? Kuidas seda mõõdetakse, mis seda näitab?

Jah, ühte voorust suudan ma elitaarsete põhikoolide juures siiski näha: koolikatsetega läbi konkurentsi murdnud õpilastel on enamasti ühtlaselt tugev sotsiaalne taust ja vanematel motivatsioon. Sellel on tõesti õppetööle ja klassi mikrokliimale positiivne mõju. Märksa lihtsam on õppida ja õpetada, kui seda ei sega kaks-kolm hariduslike, käitumuslike või psüühiliste erivajadustega last. Läbi koolikatsete sõela sellised ei imbu.

Ettevalmistatav põhikooli- ja gümnaasiumiseadus pöörab aga sellistelegi lastele tähelepanu. Lõpuks ometi sätestatakse seaduse tasandil see „protseduurireeglistik“, mida on niisugusel puhul kohustatud järgima õpetaja, kool, kohalik omavalitsus, nii laps ise kui ka lapsevanem. Vähemalt on nüüd alus loota, et distsipliini- ja õpiraskusprobleemid põhikoolides hakkavad lahenema – ja elitaarne algkool kaotab sellega pikapeale oma ainsa selge eelise iseenesest.

Selle nimel, et laps saaks alg- ja põhikoolis kätte talle seadusega võimaldatud ja ette nähtud teadmistepagasi, ei peaks ju rabelema, nii et veri ninast väljas, ei peaks ju konkureerima teiste omavanustega, ei peaks läbima koolikatseteks ettevalmistavaid abikursusi, etteõpet ja mida kõike veel – samal ajal kui tugeva põhihariduse omandamine on tema loomulik õigus.

Kui kindla teeninduspiirkonnata eliitkoolid ainsana seda õigust täiel määral tagada suutsid, siis on ju igati mõistetav, miks lapsevanemad just neile tormi jooksid. See ei ole lapsevanemate, eliitkoolide või isegi mitte kirju kontingendiga tavakoolide viga, vaid pigem meie senise haridussüsteemi viga.

Meie senine koolikorraldus on suuris piires püsinud nõukogudeaegse koolitüübi raamides. Ainult et nõukogudeaegset kooli valitses hirm ja sund. Omariikluse ja demokraatia taastekkega tuli koolil aga silmitsi seista õpilaste, õpetajate ja lapsevanemate kodaniku- ja inimõigustega. Lapsed, kes psüühilise, käitumusliku või akadeemilise suutmatuse tõttu olid varem hiljemalt kolmandaks klassiks erikoolidesse saadetud, istusid nüüd tavalistes koolides tavalistes klassides ja häirisid kõigi tööd.

Lapsevanemaid, keda varem sai lapse huligaansuste eest töökohta teatamise, avaliku noomituse või preemiaraha äravõtmisega korrale kutsuda, ei olnud ühtäkki enam kuidagi võimalik motiveerida oma lapse probleemidega tegelema. Demokraatia tingimustes kooli senised mõjutusvahendid lihtsalt ei pädenud enam, veelgi enam, need olid lubamatud. 1996. ja 2002. aastal vastu võetud haridusmäärused selle probleemistikuga ei tegelenud, pigem keskendus poleemika õppesisule ja õpetajate headuse küsimusele.

Jääb üle loota, et nüüd hakkab midagi muutuma. Äkki tulebki välja, et lapse õigus kvaliteetsele põhiharidusele saab tagatud tema kodule kõige lähemas koolis.