Aidi Vallik: Nähtav ja nähtamatu vägivald
See, et Ameerikas sai oma endise koolivenna kuuli läbi surma kakskümmend last, on õõvastav, kuid juhtus meile turvaliselt kaugel. Sellistel hetkedel on hea Eestis elada.
Aga ka meil pole põhjust muretuseks ega kindlustundeks. Ei ole seda seni, kuni ka meie koolides leidub tõrjumist, ignoreerimist, kiusamist ja vaimset või füüsilist vägivalda. Kuni leidub lapsi, kelles kool, koolikaaslased või õpetajad tekitavad raevu, alandust ja viha, seni püsib alal solvatute kättemaksuoht.
Koolitulistajate profiili iseloomustab suuremal osal juhtudest, et tegemist on olnud omaette hoidvate, isegi üksikute laste ja noortega, kellel ei ole koolis sõpru, või on neid vaid mõni üksik. Enamasti ei ole nad oma õpetajatele millegi väga ebatavalisega silma torganud, nad ei ole tülikad ega lärmakad lapsed, ei ole ei oivikud ega ka mitte erilised mahajääjad õppetöös. Nad on lapsed, keda õpetaja tihti ei märkagi. Koolikaaslaste poolt iseloomustatakse koolitulistajaid hiljem sageli kui nohiklikke.
Juba see ühesõnaline iseloomustus annab tegelikult meile võtme, mõistmaks tagamaid, mis ühe noore inimese relvaga oma endisse või praegusse koolimajja tulistama saadavad. Nohikuks või nohiklikuks tembeldamises on sees halvustav hinnang, aga halvustav hinnang ei piirdu iialgi ainult ühe väljundiga. Laps, keda teised peavad nohikuks või nohiklikuks, on väga tihti halvakspanu, põlguse ja kiusu objekt.
Halvustav suhtumine kellessegi võib ilmneda väga mitmel viisil. See võib olla vaikne tõrjutus. Kiusamist nagu pole, vägivalda nagu pole, aga toimub pidev sõnatu alavääristamine kollektiivi tegude ja valikute kaudu. Tõrjutud last ei valita iialgi võistkondadesse, õppegruppidesse, teda ignoreeritakse erinevate vaiksete meetoditega sööklas ja klassitoas. Õpetajal on raske seda märgatagi, rääkimata reageerimisest - kuidas reageerida ignorantsile? Kuidas reageerida, kui midagi ei toimugi? Seda, mis toimub aastate kaupa tõrjutud õpilase südames ja peas, me ju näha ega mõõta ei oska.
See, mida me kiusamiseks peame – kui peame –, on vähemalt verbaalne vägivald, pilked, torked, mõnitamine. Ja neidki on lihtne naljategemise alla maskeerida. Asjade rikkumine ja peitmine, julmad tahtlikud lõksuseadmised, alavääristamine ja tahtlik alandamine – see kõik on aastaid ja aastaid järjest koolikiusatu argipäev. Õpetajad ja vanemad ei pruugi sellise asja toimumist pikka aega märgata. Isegi kui märkavad, võib olla väga keeruline tunda ära piiri, mis eristab naljategemist vaimsest vägivallast. Nii on lihtsam jätta situatsioon tähelepanuta. Ja edasi on lihtsam ka mitte märgata ohvri pidevast stressist tulenevaid iseloomu- ja isiksusemuutusigi. Kõike seda ei märgata, sest ei osata märgata.
Grupikäitumise seaduspärade ja koolikiusamise psühholoogiliste ja praktiliste mehhanismide tundmine peaks kuuluma iga õpetaja standardvarustusse, aga ei kuulu. Ma olen tõsiselt veendunud, et meie riiklikus õpetajahariduses puudutatakse neid teemasid liiga põgusalt ja liiga teoreetiliselt, kui muidugi neid üldse puudutatakse (ja see ei ole mitte üldse ainult Eesti häda, vaid pigem Õhtumaade reegel). Aga oleks hädasti vaja – oleks vaja kas või selleks, et meil kunagi ei tuldaks relvaga kooli Ameerikat tegema.
Teine, kuid sellega seotud teema on, et isegi kui õpetaja märkab, siis mis edasi? Meil ei ole süsteemi, kuidas toimida teiste halvakspanu ja koolikiusamise ohvriga, kiusajatega, kogu selle kollektiiviga. Me ei tea, kuidas anda neile abi ja muuta olukorda selle vundamendist alates.
Sellepärast mõtlen ma, et isegi kui korraldame õpetajatele juhendeid ja koolitusi, kuidas toimida koolitulistamiste korral, tuleks grupiprotsesside ja koolivägivallaga seonduv temaatika muuta meie tulevaste noorte õpetajate hariduse kindlaks ja oluliseks osaks. Õpetaja ei saa küll olla psühholoog, aga nii teoreetilisel kui ka rakenduslikul tasandil peaksid tal olema neis konkreetsetes teemades pädevused ja oskused olemas. Ma kardan, et teist viisi koolivägivalla, eriti vaikse vaimse vägivalla ja tõrjumise märkamiseks ning sellega toimetulemiseks ei olegi olemas.
Kiusamisest ja tõrjumisest koolides on põhjust seega rääkida jälle ja jälle, rääkida seni, kuni kõikides koolides ja haridusega seotud struktuurides algab reaalne tegevus selle suunas, et meil tõepoolest ei oleks enam ühtegi tõrjutud ega solvatud last, kelle valdavaks maailmavaateks puberteediea lõpul kujuneb vihkamine. Isegi kui selline noor inimene ei suuna oma aastatega kuhjunud kibedust, valu ja viha teiste vastu, on psüühiline kahju siiski sündinud, ja see ei piirdu ju mitte ainult tema enda isiksusega. Ükskõik milliste vägivallailmingutega atmosfääris on kaotajateks kõik, ja koolitulistajad illustreerivad seda meile talumatult räigetes värvides.
Artikkel on ilmunud portaalis Läänlane.
