Ähvardav Vene, uinuv Euroopa ja kurnatud USA

Venemaa ja Euroopa Liit on geograafiliselt naabrid, aga geopoliitiliselt elavad nad eri sajandites. 21. sajandi Euroopa Liit, mis on võtnud endale ülla ülesande ületada jõupoliitika ja rajada seadustele ning institutsioonidele tuginev maailmakord, seisab silmitsi Venemaaga, kes käitub nagu traditsiooniline 19. sajandi suurriik.

Sellest kirjutab täpsemalt Robert T. Kagan The Washington Postis.

Paistab, et see uus ja ähvardav Venemaa on asunud jõudu koguma. Venelased kogu maailmas demonstreerivad uhkelt oma rahvuslipu värve ja tunnevad rõõmu, kui Kreml järjekordselt relvajõude suurendab.

Euroopas aga loobutakse uute relvade arendamisest, kuna usk NATOsse ja just peamiselt USA relvadesse on nii suur - küll jänkid saadavad siia oma merejalaväelased, kes korra majja löövad! Samuti on Euroopa hirm uue sõja ees nii suur, et seal loobutakse ise relvajõude suurendamast.

Euroopa kardab täna ka rahvusriike 20. sajandi sõdade tõttu, mille käigus rahvuslus ja jõupoliitika viisid kogu Euroopa sõtta. See-eest juhib Vladimir Putin Venemaad just rahvusriigi suunas, sooviga taastada Nõukogude Liit.

Venemaa kasutab ära Euroopa huumaansust ja mängib kavalaid jõumänge kasutades nii pettust kui ka valet, et taastada endine punane supervõim. Euroopa aga magab ja näeb endiselt Venemaas suurt sõpra ja liitlast.

Moskv huviorbiiti on kuulunud nii Kosovo, Ukraina, Gruusia kui ka Eesti. Mõned nädalad tagasi tuli välja, et Kreml korraldas suurõppuse mitte ainult Baltikumi ründamiseks, vaid harjutas ka tuumalöögi andmist Poolale.

Venemaa sõjalised õppused sellistes mastaapides, mida nähti viimati külma sõja ajal, peaksid maailma silmad avama. Kreml ei ole kunagi Euroopas liitlast näinud. Selle jaoks on tegu lihtsalt sajanditepikkuse võitlusega Venemaa ja tema naabrite vahel.

Seetõttu on uus Venemaa on väga ohtlik, kuid kogub samas iga päevaga ainult jõudu.

USA on mõistnud sellest tulenevat ohtu, aga Euroopale pole see veel kohale jõudnud. Isegi paljud eestlased arvavad endiselt, et Venemaa on veel maoli maas ning ei ole võimeline midagi korda saatma.

See ei olnud probleem, kui Venemaa oli nõrk ja vaene ning sõltus tugevalt lääne abist. Aga nüüd on Venemaa end taas jalule ajanud, marurahvuslik ja alanduse eest vimma kandev, ega soovi enam ühineda Euroopaga. Küll aga soovib ta taas suurriikide sekka.

Venemaa on hakanud traditsioonilisi jõuvõtteid kasutades tõrjuma Euroopa rahumeelselt diplomaatiat.

Venemaa on juba rünnanud Gruusiat ja selle sõltumatu riigi tükkideks kiskunud. Mida võtsid Euroopa ja Ühendriigid ette, kui Venemaa sõdis Gruusiaga täie karmusega? Nagu näha, mitte midagi.

Euroopa ei suuda ega õieti tahagi mõelda sellele, et taas tekiks vastasseis suurriigiga, ning üritab teha kõik, et seda ei juhtuks. Ühendriigid on Venemaa probleemiga tegelemiseks liiga kurnatud oma sõdade tõttu ning eriti seob veel nende käsi lõputuna näiv võitlus Afganistanis.

Selleks, et Venemaalt lähtuva ohu vastu seista, tuleb Euroopal minna tagasi rahvusriikide juurte juurde. Samuti peame meie siin Eestis mõistma, et Gruusia sõjakäiguga on Venemaa avalikustanud oma ähvardava palge ning maailm ei ole enam endine. Lilledega kaunistatud rahumaailm kukkus kolinal kokku ja pilved Euroopa kohal on muutumas järjest tumedamaks.

Kätte on jõudnud uus, hirmutav geopoliitiline ajastu. Eks näis, keda ettearvamatu Venemaa järgmisena võib rünnata. Ja keda ülejärgmisena.