Ahto Lobjakas: Mida kiiremini kehtestab EL uued sanktsioonid Venemaa suhtes, seda parem

 (23)
artiklikogumiku "Eesti poliitika ja valitsemine 1991–2011" avalik esitlus
Kolumnist Ahto LobjakasFoto: Eva Ligi

Eesti Välispoliitika Instituudi analüütiku Ahto Lobjaka sõnul peaks Eesti valmistama end ette tagajärgedeks, mis kaasnevad ELi kolmanda taseme sanktsioonidega Venemaa suhtes.

ELi välispoliitika kujuneb 28 liikmesriigi kokkulepete tulemusena. Millised riigid ja miks on Venemaa suhtes meist optimistlikumal seisukohal?

Positiivne on see, et kui varem olid Eesti seisukohad marginaalsed, siis viimase viie aastaga on nad muutunud peavooluks - meid respekteeritakse, meiega arvestatakse. Probleem on aga selles, et iga ELi riik on erineva majandusliku, geograafilise ja poliitilise taustaga, rääkimata Venemaast sõltumisest. Kõik see mõjutab ELi riikide välispoliitikat ning see on ka põhjus, miks meil täna ei ole ühtset välispoliitikat, rääkimata Venemaa suunalisest poliitikast. Kui nüüd Ukrainas sõjaks läheb, siis see võib olukorda sunniviisiliselt muuta.

Hetkel sõltub näiteks Küpros Vene reinvesteeringutest ja sellises olukorras on Küprose huvi, et see jätkuks. Suurbritannias on palju Vene investeeringuid, Itaalial on energiasuhe Venemaaga, Saksamaal on energiaprobleemid tuumaenergiast loobumisega. Ehk need huvid on rohkem materiaalsed ja vähem ideoloogilised.

Kui EL kehtestab Venemaa suhtes kolmanda taseme sanktsioonid, siis kuidas see meid mõjutab?

Seotud lood:

2013. aastal läks Venemaale 11 protsenti Eesti koguekspordist - need suhted lähevad siis kohe löögi alla ja me võime Vene suunalise ekspordi isegi kaotada.

Aga Vene gaas?

No gaas moodustab Eesti energiatarbimisest umbes 10 protsenti. Aga inimesed, kes gaasiga kütavad... Isegi Nõukogude Liit ei pannud kordagi Külma sõja jooksul gaasikraane kinni, kuid kerkida võib gaasi hind. Seega tuleks Eestil hakata ette valmistuma selleks, mis mõju võib olla kolmanda taseme sanktsioonidel. Siin on ilmselt oluline koostöö Lätiga, millel on gaasireservuaarid, rääkimata LNG-st, mille üle me soomlastega oleme pikka aega vaielnud. Aga Eesti võiks kõigepealt endale mõelda.

Kui ELil pole ühtset välispoliitikat, siis mis sellises olukorras aitaks? Föderaliseerumine?

See on väga teoreetiline lahendus, sest see otsus tuleks langetada liikmesriikide üksmeeles, selles vaimus, kus kõik tunnistavad, et koos tegemine on parem.

Kas nad tunnistaksid?

Liikmesriigid, mis on löögi all, tahaksid rohkem koostööd teha, need mis löögi all ei ole, ei näe erilist mõtet ära anda suveräänsust. Siin on alati see probleem ja ma ei näe, et sellele mingit kiiret lahendust oleks.

Ma tahan rõhutada, et kõige selle taustal ähvardab Suurbritannia EList lahkuda ja see võib ka vabalt juhtuda. Kui toorid saavad Euroopa Parlamendi valimistel teise või kolmanda tulemuse, peaminister vahetub ning uus pole just euroopameelne, siis jumal teab, mis juhtuma hakkab.

Suurbritannia on üks kolmest suurest ELi liikmesriigist, ta on ÜRO julgeolekunõukogu alaline liige. Kui Suurbritannia EList lahkuks, siis mõelgem, mis saab ELi ühtsest välispoliitikast ja võimalikust jõust. Ülejäänud võivad föderaliseeruda, aga nad teevad seda nõrgemalt positsioonilt, kui varem.

Mida peaks EL - Ukraina sündmusi arvestades - nüüd ja kohe ette võtma?

Mida kiiremini sanktsioonide kolmas laine tuleb, seda parem. Keegi ei võida olukorrast, kus ametiisikud ja valitsused ütlevad, et „ilmselt on seal Vene jõud", „ilmselt toimub seda ja teist ja kolmandat" ning „ilmselt võtab EL vastu sanktsioonid". Kuskilt on vaja hakata sellisesse situatsiooni selgust tooma. Ma arvan, et see lävi on ammu ületatud, kust on võimalik tagasi minna ja mingil hetkel need sanktsioonid tulevad. Aga mida varem, seda parem.

Kui Vene tankiroomik veereb üle Ukraina piiri?

See on selge, et siis tulevad sanktsioonid kohe. Aga kui Venemaa üritab Ukrainat nõrgestada tema enda kätega ja seal kaost luua, siis tal pole tanke vaja. Aga USA analüüs ütleb selgelt, et Ukrainas on tegemist Vene osalusega ja ma arvan, et sellest võiks lähtuda ka ülejäänud Euroopa.

Mis seis on ELi-NATO koostöö ja Euroopa ühise armeega?

Eesti on paar aastat olnud positiivsel seisukohal, aga USA on seda blokeerinud. Ka britid blokeerivad ega lase tekkida isegi embrüonaalset vajalikku ühist planeerimisstaapi, kus saaks ühiseid operatsioone planeerida. Brittidel on hirm transatlantilise suhte pärast.

Ka parima tahtmise juures on Euroopa liitlaste väekontingent, mida võib ümber paigutada, mikroskoopiline. Näiteks Prantslastel on võimalik korraga liigutada umbes 5000 meest. Kui ühendriigid läksid Iraaki, siis mõlemal korral võttis operatsiooni planeerimine aega kuus kuud.

Kui ameeriklased tahaksid relvadega Ukrainasse minna, siis selle asja korralikult tegemine võtaks aega kuus kuud, ilmselt isegi rohkem, sest neil oleks probleeme ligipääsuga Mustale merele.

Selle eeldus on muidugi see, et NATO juht kindral Breedlove pole ainus, kes Washingtonis pooldab Ukraina aitamist...

Jah, seda loomulikult. Ma lihtsalt tahan öelda, et siin on nii palju taustafaktoreid, et mingist Euroopa armeest pole mõtet rääkida. Kui keegi üldse midagi teeb, on need ühendriigid ja kui nad midagi teeksid, siis oleks mõeldav, et Euroopa riigid liituvad USA juhtimisel.