Ahto Lobjakas: Lipp on emotsioonide konstitutsioon
Lipp on emotsioonide konstitutsioon. Ta tähistab ühtekuuluvustunnet, mis ühtaegu piirab ja ülendab, teeb omad omaks ja samas tõstab võrdsena võõraste sekka. Liputruudus kui kollektiivselt motiveeriv jõud on ehk võrreldav vaid usuga – kuid ta ei tunne muud lunastust peale võidu. Ilmselt kõigil meil on hinges okas, ükskõik kui väike, mõeldes Danebrogile, maailmas kõige kauem käibel olnud riigilipule, mis legendi järgi sadas praeguse Tallinna kohal taevast alla 1219. aastal ja pööras lahingu taanlaste võidule. Taani võit oli meie lipu all sõdinute kaotus – meie lipu all ilmselt ülekantud tähenduses, sest ajastu parim allikas Läti Henrik eestlaste lippudest ei räägi.
Kõige loomulikum ühe lipu jaoks on iseregulatsioon – mõelgem spordile. Ühe korraliku riigi jaoks pole väljakutse mitte niivõrd rahva lipu alla toomine – sundimisel pole siin mõtet, toimub see kas vabatahtlikult või ei toimu üldse. Väljakutse on lipuenergia rakendamine ja kanaliseerimine kaugematesse ja kõrgematesse eesmärkidesse.
See on midagi, mida tänapäeva riigis tuleb oodata mitte võimult, vaid hariduselt – defineerides viimast kui inimese võimestamist vabaks valikuks.
Õpetaja ülesanne on selles protsessis kõige raskem ja samas määrav. See on sümbolite mõtestamine järgmise põlvkonna jaoks. Lipp tuleb sõnadeks teha. Kujunev põlvkond tuleb lipu ümber koguda nii, et lipu ümber oleks ruumi. Et seal poleks kitsas kellelgi – ka neil, kelle riigiemotsioon ei vaja pidevat visuaalset kinnitust.
Rõhk on siin üha enam ülekantud tähendusel. Lipupäev tuleb ja läheb, haridust antakse ja nõutatakse 365 päeva aastas.
Kui väline kogemus midagi õpetab, siis seda, et riik seisab seda kindlamail jalgadel, mida vabam ta on. Riik on seda vabam, mida rohkem oskavad tema kodanikud vabadusega peale hakata. See omakorda sõltub kõige otsesemalt sellest, mida koolides (ja ülikoolides) õpetatakse. Lühike vastus on: mida rohkem, seda parem. Pikem vastus: vaja on esmajoones nn vabu kunste, humanitaariat, sest seal on ühiskonna loova vaimu juured. Kõik muu on derivatiivne.
Kriisiaegadel on kurvaks tavaks, et kärped haridust ei säästa. Kannatavad esmajoones need alad, mis ei suuda enda olemasolu õigustada numbrite keeles, millel puudub silmaga nähtav rakenduslik väärtus. Vabad kunstid ei tundu kusagil Euroopas väljuvat võitjana.
Kui lipupäevaks midagi soovida, siis oleks see püüda president Meri Eesti Nokia ideed vähem sõna-sõnalt võtta. Eesti ei vaja tulutoovat mobiiltelefonifirmat. Ta vajab ideedeveskeid – Nokia otsimist, mitte leidmist. See on midagi, mis Eestis on väga hästi käima läinud. Välismaal ei ole juba praegu raske puudust tunda millegi eestiliku järele. Väljakutse on hoolitseda, et nii edasi läheks.
Noppeid esseevõistluse „Eesti lipp 125” noorema vanuserühma auhinnatöödest
– Iga päev, kui jõuan kooli, võtab mind vastu koolimaja ees tuules lehviv sinimustvalge lipp. See rõõmustab mind alati, isegi sombuse või sajuse ilmaga tunduvad lipu värvid säravad ja värsked. Sinine, must ja valge – see on ju minu Eestimaa. (Patrik Org, Tartu katoliku kool)
– Ma olen tunduvalt noorem oma riigist. Vaba ja iseseisva Eesti olemasolu on mulle igapäevane, tavaline ja veidi hallimaiguline. Ta lihtsalt on. Üllataval kombel ei ole mul hirmu, et ta ära kaob. On olnud ehmatus ühel aprillihommikul, aga mitte hirmu. Seda võiks vist nimetada turvatundeks. /- - -/ Võib-olla on meie õpetamisega üle pingutatud, taheti meist nii teha uue riigi väärilisi tulevasi kodanikke, et ei tunnetatud piiri? Võib-olla seepärast me haigutame seal, kus peaks tundma uhkust, ja ajame selja sirgu ainult siis, kui me lipp heisatakse mõnel rahvusvahelisel spordivõistlusel. (Merlin Paggi, Tallinna 21. kool)
Täismahus artiklit loe Õpetajate Lehest.
