Ahnus ajab hukatusse

Inimene on praegusel hetkel maakeral ainus olend, kes suudab ühelt põlvkonnalt teisele edasi pärandada kultuuri ja kogemusi. Humaansete põhimõtetega ühiskonna aluseks on reeglid.

Ent inimene on Maal ajutine rändur, mitte peremees. Ta on vaid külaline eikellegi maal, eikellegi majas, kus koldes põleb tuli ja aedades viljuvad annid. Tundub ehk uskumatu, kuid inimeste ainuke tõeline kohustus on kokku leppida, kuidas sel reisil olles omavahel läbi saada.

Selleks on neile antud kõik võimalikud vahendid — tunded, aistingud ja kogemused. Kõik selleks, et teha vahet heal ja kurjal. Liiga lihtne? Küllap nii.

Halastuse, armu ja aitamise reeglid määratletakse uuesti tavaliselt alles pärast järjekordset barbaarsusepurset. Nagu endalt häbipritsmeid taas kord maha pestes. Hetk hardunud lubadusi, et need taas unustada.

Päike tõuseb idast ja loojub läände. See on reegel. Tundidest sünnivad päevad, päevadest aastad ja sajandid. Suletus ruumis tuld tehes muutub õhk peatselt lämmatavaks. Ka parimad lubadused ei ole paraku veel teod, ent tegudel on alati tagajärg.

Sageli ununevad kord selgeks õpitud tõed. Silmad näevad vaid kulla sära ja suu räägib ahnuse sõnu, käed rebivad hoolimatusele ande. Kuni kõigil on paha olla. Siis on ring täis. Jääb jälkus, tühjus ning häbi. Kahetsus ja kannatus kuni selle puhta hetkeni, mil otsitakse taas tuge reeglitest.

Eesti ei ole igavesti tõotatud maa kõikide pidude pidamiseks. Eesti rikkus on reeglid ja nendest kinnipidamine. Eesti vaesus on nendest loobumine.

Täna on Eesti vaene. Väga vaene. Valitsus võib lubada kuldmune või uhkeid rubiine, kuid kuni valitsus ei allu reeglitele, pole ükski lubadus teostatav.

Maailmas ja ka Eestis ei ole kriis. Lihtsalt ring on täis saamas. Inimsusel ei ole vahet, kui tihti ahnus oma hukatuse leiab.