Ahi või radiaator

 (37)
Veebimaja: kollektor

Mille järgi siis ikkagi oma majale küttesüsteemi valida? Nagu ma enne siin märkinud olen, valisin mina peamiseks sihiks mugavuse. Mina hakkan oma tulevast maja kütma maasoojuspumba abil.

Esiteks on tegemist praktiliselt hooldusvaba süsteemiga ning teiseks, maasoojuspump on üks ainsamaid mõistliku raha eest ostetavaid küttesüsteeme, mis kasutab ära päikese soojusenergiat.

Maasoojuspump ideoloogiliselt tundub olema üks suuremaid müüte — kas see ikka toimib, või on tegemist müügimeeste osava pettusega.
Olen käinud külas inimesel, kel on maasoojuspump aastaid maja sooja hoidnud ning vanni vee soojendanud. Kuna kõik on kogu aeg küsinud, et kas töötab ja palju maksab, siis hakkas ta mingist hetkest oma elektriarveid kaante vahele koguma. Nüüd, kui keegi uskumatu pärib, saab ta küsijale anda mapi ja näidata majapidamise mitme aasta arveid. Kui seda mappi lehitsesin, sain aru, et maasoojuspump töötab nii nagu müügimehed räägivad.

Samas on maa seest sooja pumpamine mõnus teema naabriga üle aia arutada (loe: spekuleerida või targutada), et ega see üks õige asi ei ole. Tean üht tüüpi, kelle tuttav olla seda imekaadervärki näinud ja kellel on talvel arved jube suured jne. Ilmselt on inimloomusel lihtsam teemast, millest ta midagi ei tea, negatiivse alatooniga rääkida. Ja kindlasti on kuskil ka maasoojuspumpasid, mis ei töötagi nagu ettenähtud, sest pump ise ei ole piisava võimsusega valitud, või on maakollektor valesti paigaldatud. Või on hoopis maja soojustus kehv ning külm olemine on pumba kraesse aetud.

Minu maasoojuspump tuleb firmast nimega Age Systems ja seda väga konkreetsel põhjusel — nende müüdavatel pumpadel on ainsana minule sobiv maakollektor. Maakollektori kõige klassikalisem paigaldus on selline, et maasse kaevatakse 1,2 meetri sügavune ja mitmesaja meetri pikkune kraav, kuhu kollektori toru maetakse.

Teine levinud paigaldusmeetod on vertikaalne — maasse puuritakse 150 meetri sügavune auk ja kollektori toru lastakse auku. Viimane paigaldusmeetod on üsna levinud Soomes, kuna nende pooled elamukrundid on sõnaotseses mõttes graniitkivi otsas ja ainus muld või pinnas on lillepotis.
Kivisse puuritakse auk, toru lastakse sisse ja soojendava ainena maapinna asemel on põhjavesi.

Nüüd jõuame ka minu probleemini, nimelt on mul talutava suurusega krunt, kuid mitusada meetrit kraavi ilma puujuuri vigastamata ma kaevata ei saa. Samuti vertikaalselt ühe 150 meetrise augu puurimise hinnapakkumist ma ei julge võttagi.
Õnneks on olemas veel kolmas variant. Selline, kus kollektori torustik on kui poollahtine vihmavarju traatraam, mis on maasse uputatud. Tehnoloogiliselt näeb see välja järgmine: paari ruutmeetrise maaala peale istub väike puurmasin, mis hakkab 45 kraadise nurga all auke maasse puurima, umbes 15 meetri sügavusi/pikkuseid. Neid auke puurib masin 10 tükki, iga järgmise jaoks ümber oma telje natuke pöörates. Lõpuks saan suurusjärgus 150 jooksvat meetrit kollektori toru maasse panna ilma, et ma peaksin terve aia üles kaevama.

Samas öeldakse, et kõige parema efekti saab, kui kollektori toru on paigaldatud vette, näiteks järve põhja. Eesti mõistes on aga selliseid kohti või krunte kaduvväike osa ning me räägime kollektortoru paigaldamisega seoses enamuses ikkagi eelpool mainitud kolmest variandist.

Ja ikkagi — millega oma elamist kütta?
Laias laastus on valida, kas midagi põletada või siis kütta elektriga. Mina julgen ka maasoojuspumba elektriküttega ühte patta panna. Põhiline vahe on selles, et kui sa midagi põletad, peab sul olema korsten, ja üldjuhul ka tuletõrje nõudmistele vastava katlamaja või tulekindlam ruum.
Nii korsten kui katlamaja ise maksavad arvestatava osa küttesüsteemist. Ja ära unusta, et kusagil pead sa kütet ka hoidma.

Kui omale küttesüsteemi planeerid, keskendu vähem erinevatele võrdlustele ja räägi rohkem erinevate süsteemide müüjate või spetsialistidega. Pottsepp teab vanast heast telliskivist ahjust kindlasti rohkem tarka arvata, kui õlikütte põleti müügispetsialist.
Lõpuks on sul vaja seda, et toas oleks soe ja et kraanist tuleks sooja vett.

Ainus küsimus on see, kui palju oled nõus oma aega selle jaoks kulutama ning kui palju viitsid küttesüsteemiga tegeleda.
Nagu igaühel on oma arusaam soojusest, on ka kõigil meil erinev arusaam sellest, kui palju peab soojuse saamiseks füüsiliselt vaeva nägema. Mis puutub erinevate küttesüsteemide hinda, siis vaata korra poes ringi, mis maksavad ühe eramu ehitamiseks vajaminevad materjalid — need on nii palju kallimaks läinud, et näiteks maasoojuspump, mille hinda peetakse algsoetamise mõttes kalliks, ei maksa tänapäeva maja juures suurt midagi.

Kui kümme aastat tagasi maksis tellistest ahi ja korsten umbes kümme korda vähem kui maasoojuspump, siis tänapäeval on eilsed “odavad” süsteemid nii palju kallinenud. Kui teed kalkuleeringu küttesüsteemi terviku hinna üle, mõistad, et see number on maja kui terviku juures, üldse nii määrav. Erinevate süsteemide maksumused on suurusjärguna samas klassis.

Mina usun, et maasoojuspump teeb minu elu heaks. Samas on mul naabrit, kellest üks põletab õli, teisel on kamin ja õhkküte ja kolmas topib iga päev puid ahju. Ja ma pean ütlema, et me kõik teretame omavahel ja keegi ei vingu, et üks süsteem on teisest parem või halvem. Kõik on oma valikud teinud ja on sellega rahul.