Agu Uudelepp: Võitjatest ja kaotajatest

Kujutage korraks ette, et olete korvpallimeeskonna liige. Peate vastasega tasavägise ja põneva matši, vastase toetajad loobivad teid pudelitega, teie fännid neid õlletopsidega, pärast mitut lisaaega lõpeb mäng vastaste üsna napi, 174-162 võiduga. Meedia küsib teie käest kommentaare, miks just nii läks ja teie seletate: meeskonna komplekteerimisel oli vigu, vastased said kokku parema satsi, nende mänguplaan oli õigem ja meie läksime taktikaga alt. Järgmisel päeval loete lehest: kaotajad süüdistavad kaotuses võitjaid. Absurdne, eks ole?

Just sellises seisus olin ma aga esmaspäeval üht lehte lugedes. Andsin pühapäeval intervjuu, kus lahkasin pikalt presidendivalimiste tulemusi ja seda, miks Rahvaliidul läks, nagu läks. Pealkiri kuulutas pärast, et Rahvaliit süüdistab kaotuses vastaste kampaaniameistreid. Et ka selle artikli põhjal sama ei juhtuks, olgu siinkohal sõnaselgelt ära öeldud: Rahvaliit ei otsi allajäämise põhjuseid vastaste leerist, ajakirjandusest, USA luurest, juudi pankadest, trilateraalsest komisjonist, marslaste invasioonist või närusest tähtede seisust. Peegel on pärast valimiskaotust alati parem abimees kui vandenõuteooriad ja ulmeromaanid.

Ühe asja sooviksin veel selgeks teha: poliitika ei ole sport, nii et kossumansa näide ei ole universaalne. Spordis öeldakse, et võidab meeskond, kaotab treener. Poliitikas nii võidavad kui kaotavad meeskonnad. Kõigil oli võimalus kas vahetult või televiisori vahendusel oma silmaga näha, kuidas Arnold Rüütel valimistulemuste väljakuulutamise järel Toomas Hendrik Ilvest õnnitles. Ta tegi seda sirge seljaga ning naeratades. Selline mees ei ole kaotaja. Presidendikandidaatide debatid tegid selgeks, et Arnold Rüütel on terava mõistuse ja hea mäluga härrasmees, kes oskab suurepäraselt riigi asjades kaasa rääkida. Rüütel saab rahulikult pensionile minna, olles vaikse üleolekuga seljatanud teda dementseks gerondiks mõnitanud inimesed.

Samas, kui on võitjad, peavad olema ka kaotajad. Meeldib see mulle või mitte, aga Rahvaliit ja Keskerakond on kaotajad. Sellel kaotusel on kaht tüüpi põhjused: suhtekorralduslikud ja organisatsioonilised, kusjuures suhtekorralduslikud sulavad kokku üheks mõtteteraks — kindralid valmistuvad alati eelmiseks sõjaks.

Eelmine kord võitis Arnold Rüütel presidendivalimised tänu organisatsioonilisele tööle, sellele, et Rahvaliit suutis suhelda iga valijamehega. Seekord kasutati sama taktikat ja Arnold Rüütli seis valijameeste hulgas oleks pidanud olema veelgi parem. Samas andis parteide liigne enesekindlus tagasilöögi: Rüütel sai valimiskogus 162 häält, võidust jäi puudu 11. Need hääled jäid suures osas erakondade lohakuse, hooletuse ja vähese koostöö taha. On veel 25 valda ja linna, kus volikogus on häälteenamus Rahvaliidul, Keskerakonnal või neil erakondadel kahe peale kokku. 162+25=187, kuhjaga üle vajaliku määra.

Hääli läks kaduma ka sellepärast, et Arnold Rüütli toetajad ei arvestanud vastaspoole massiivse meediakampaania ning paljude inimeste omaalgatuslike väljaastumistega. Tegemist ei olnud ju otsevalimistega, mistõttu alahinnati tublisti vajadust masse mobiliseerida. Pealegi oli Arnold Rüütli toetus veel suve hakul 70% ning keegi ei uskunud, et see muutub paari kuuga ligi kolm korda väiksemaks. Tagantjärele tarkusena tuleb tõdeda, et seda oleks võinud ju ette näha, esiteks on sotsiaaldemokraadist intellektuaal arvamusliidritele ja kultuuriinimestele juba olemuslikult lähedasem kandidaat kui põllumajandusdoktorist võimuesindaja, ning teiseks, skandalistid saavad end välja elada vaid võimu, mitte väljakutsuja vastu. Rahva koondumine sellise veduri taha on vaid aja küsimus.

Kindlasti läks see kampaania mõlemalt poolt inetuks, seejuures ei teinud põhitööd inetustega ära mitte vastaskandidaatide pooldajad, vaid Ilvese või Rüütli vastased, skandaalilembesed eneseupitajad. Toomas Hendrik Ilvese ema mängutoomine ei olnud ei vajalik ega õige, ka avaliku elu tegelaste perekondadel on õigus eraelu puutumatusele. Samuti oli alatu võimendada Läti venekeelses lehes ilmunud kuulujuttu Arnold Rüütli sohipojast, algusest peale oli selge, et tegu on laimuga. Presidendi võrdlemisest Snaige külmkapiga või kaklevate näitlejate sajatustest ei taha rääkima hakatagi. Kripeldama jäi veel ka see, et laulva revolutsiooni ühe sümboli, Arnold Rüütli vastu korraldati uus laulev revolutsioon. Sellise rahvaürituse korraldamine on kampaanias täiesti mõistetav, kuid nime valikul võiks jääda õiglaseks.

Kokku võttes, valijameeste valikul jäi osa tööd tegemata ning avalikus inforuumis valitses Arnold Rüütlile vastanduv ja Toomas Hendrik Ilvest toetav meelsus.

Nii ongi praegu paradoksaalne olukord: Arnold Rüütlit ei valitud uuesti Eesti Vabariigi presidendiks, kuid ta väljus valimisvõitlusest sirge seljaga ning — nii ootamatu, kui see ka pole — võitjana. Toomas Hendrik Ilves võitis presidendivalimised, kuid tal on väga palju kaotada, rahva usaldus on kahjuks kerge kaduma. Esimesena hakkasid tal vaipa alt ära kiskuma tema oma erakonnakaaslased, kutsudes Ilvesele toetudes uusi inimesi erakonda. Minu lugupidamine uue presidendi vastu tõusis kolme kraadi võrra, kui ta oma pildi kasutamise ära keelas.

Ma loodan, et viie aasta pärast võib tõdeda: 2006. aasta presidendivalimistel oli vastamisi kaks tõsist riigimeest, ja nad mõlemad võitsid. Veel ilusam oleks, kui kõige rohkem võidaksid Eesti inimesed. Nagu Arnold Rüütel oma toetajatele peetud tänukõnes ütles, uut riigipead ei tohi takistada, teda tuleb toetada. Rahvaliit oli esimene, kes pärast valimisi oma koduleheküljel Toomas Hendrik Ilvest õnnitles, tervitus läks üles vaid mõni minut pärast valimistulemuse selgumist. Soovin ka omalt poolt uuele riigipeale edu ja jõudu, lihtne ei saa tal olema.