Agu Uudelepp: Ühe kehtetu väärtermini lugu

 (16)
Agu Uudelepp
Foto: erakogu

Sellel kevadel on mulle pandud diagnoosid olnud seinast seina. Ühes äärmuses "üliloll" ja teises märksa leebem "paneme paar kruvi juurde ning kõik saab korda".

Kusjuures need kruvid olid puudu mitte peas, vaid põlves. Praeguseks on üks kuldsete kätega kirurg kruvid paika keeranud ja vähemalt leebe diagnoos seega ajalooks saamas.

Koos kruvidega sain aga pealekauba kaks karku. Nende toel - seda sõna otseses mõttes - olen iga päev uusi isiklikke rekordeid püstitanud. Esimesel päeval pärast operatsiooni käisin tualetis. Teisel päeval tualetis ja elutoas. Kolmandal päeval võtsin ette pikema treti, minnes lisaks ka kööki. Ja sealt kõike muud kui glamuurselt tagasi komberdades turgatas mul pähe, kui rängalt invasportlastele keeleliselt liiga tehakse.

Kõigepealt sõna "invasport" ise. Selle harrastajateks on inimesed, kes suudavad päevast-päeva oma saatusest, valust ja iseendast üle olla. Keeleliselt võttes on tegu aga "invaliidide spordiga". Mida see kõrvaltvaatajale tähendab?

Sellele küsimusele vastamiseks peab korraks pilgu heitma kommunikatsiooniteooriasse. Me tajume maailma sümbolite vahendusel. Sõnad on neist ühed levinumad, kuid nagu teistelgi sümbolitel, pole neil iseseisvat tähendust. Sõnumi edastaja arvab oma kogemustele tuginedes neil mingi tähenduse olevat ja loodab, et sõnumi saaja kogemus on sarnane. Kuidas aga kogemuse baasilt mõista sõna "invaliid"?

Pärit on see tüvi ladina keelest, invalidus tähendab jõuetu. Ja ma olen selle tähendusega vähemalt enda kontekstis täiesti nõus, nii õnnetult jõuetu pole mu jalg ammu olnud. Aga - jaks tuleb vaikselt tagasi ja eesti keeles on invaliidus püsiv, mitte mööduv kategooria. Seega, mina pole invaliid ja sõna tähendusväli ikka lahti rääkimata.

Ladina keelt meist ju kuigi paljud ei mõista ning võõrsõnade leksikoni lapata ka ei viitsi. Seega võtame ajust esimese pähetuleva välismaise sõna ning kohandame kodumaist sellega. Paljudel on see esimene võõrkeel tänapäeval inglise keel. Tulemus: inglaste invalid on eesti keeli "maksvusetu, kehtetu". Seega on invasport "maksvusetute või kehtetute inimeste sport". Ja see on juba üsna ebaõiglane.

Tõeline ebaõiglus on aga alles tulekul. Invasportlastel on oma tippvõistlus: paralümpia. Lugege see sõna nüüd igaks juhuks veel kord üle, sest jah, seal ei ole tegelikult "o" tähte. Rahvusvaheliselt tekiks paks pahandus, kui mingist eriolümpiast rääkima hakkaksime.

Harjumuspärases keelepruugis me selle ühe tähe sinna aga juurde paneme. Isegi Google on keele väärkasutuse apologeet ja "paralümpia" otsingu puhul pärib, ega tegelikult "paraolümpiat" tahetud. Invaspordi liidu koduleheküljelgi räägitakse paraolümpiast.

Nii või teisiti, "o-ga" või "o-ta", sõna algus on para. Ja see on paras õnnetus, sest võõrsõnade leksikoni kohaselt tähendab para eesti keeli "vastas, vastu, väär". Kes meist ikka teab, et olümpiamängude kodumaa keeles oleks korrektne vaste hoopis "kõrval, juures". On suur vahe, kas tegemist on meie kõrval elavate inimeste mängudega või mingisuguse väärsebimisega.

Nii lähebki käiku "sandi koht on kodus nurgas" -sündroom ja olukord on sarnane looga, mida teinekord jutustab Eesti invaspordi grand old man Mihkel Aitsam. Nimelt korraldati kunagi nõukogude ajal toonases Leningradis linna uhkeimal staadionil suured invasportlaste võistlused. Selles polegi midagi üliväga imelikku, kuid asja teeb kurioosseks see, et niipea kui võistlejad kohale jõudsid, pandi staadioniväravad lukku. Mitte ükski pealtvaataja ei tohtinud santide mõõduvõtmist vaatama pääseda, sest nõukogude inimene pidi olema tugev ja terve.

Eesti ei saa endale sellist suhtumist lubada. Ma olen ameerikalikku poliitkorrektset sõnakasutust küll ja küll pilganud ning arvan siiamaani, et olen ülekaaluline kiilakas, mitte massiliselt andekas, kuid tipmiselt karvkattelt vähemvõimekas inimene. Aga liikumispuudega inimesed on küll ära teeninud paremad sõnad kui need, mille emakeelseks tähenduseks tuleb kehtetu tegelane, kes teeb vääraid asju.