Esmalt, Edgar Savisaarest ja tema juhitavast erakonnast kirjutatakse väga lihtsal põhjusel. Keskerakond ei jäta midagi juhuse hooleks. Nad tajuvad suurepäraselt, millised teemad inimestele parasjagu korda lähevad ja millest ajakirjanikud seetõttu ei saa mööda vaadata.

Kui mõni ajaleht otsustabki, et nemad seekord kaasa ei mängi, siis teised ajalehed kirjutavad ikka. Kajastus ühes väljaandes tähendab aga seda, et enam pole portaalidel ja telel-raadiolgi muud pääsu, kui torud huugama panna. Kasvõi päevakski, aga sellest oma sõnumi läbisurumiseks piisab.

Suurepärane näide Edgar Savisaare võimest pisiasjadesse süveneda on see, kuidas netiavarustesse ilmus Savisaare blogi. Ajakirjanikud haarasid sellest kohe kinni ja kutsusid ta telesse blogist rääkima. Valmis oli plaan, kuidas poliitik vahele võtta ja talle pistetigi stuudios kohe arvuti ette. Saatejuhtide muie aga hääbus, kui ilmnes, et Savisaar oskaski blogilehekülge luua ja suutis näidata, kuidas oma blogis sissekandeid teeb.

Arvata võib, et see jäi viimaseks korraks, kui ta oma blogis käis. Nüüd on selle pidamine nõunike asi, kuid selleks üheks korraks oli Savisaarel asi selge. Tema valijad nägid teles, et nende iidol tõesti oskabki moodsas meediakeskkonnas toimetada ja edasine kriitika vanamoelisuse teemal oli selles valdkonnas tühistatud.

Keskerakonna esimees ei ole kunagi lubanud endale luksust ilmuda enne valimisi ajakirjanike ette korralikult valmistumata. Ta tunneb erakonna platvormi ja sõnumit läbi ja lõhki ning on kursis ka taustaarvutustega. Selline ettevalmistustöö aitab ära hoida piinlikke momente stiilis „skaibis suhtlen ma põhiliselt selle juhtidega“ ja keerutamist küsimuste juures, mis monogaamiat puudutavad. Kui poliitik on paremini valmistunud kui ajakirjanik, jääb peale poliitiku tahe ja talle olulised sõnumid jõuavad lehte.

Rünnakute vastu muudab Keskerakonna aga paradoksaalsel kombel immuunseks Edgar Savisaare isik. Ta on oma valijate jaoks palju suurem kui elu ise. Savisaar ei ole lihtsalt poliitik, Keskerakonna esimees või Tallinna linnapea. Ta on mütoloogiline olend, kõigi vaeste, vaevatute ja venelaste kaitsja. Ta on Rahva Isa.

Selline roll kaitseb kõigi rünnakute eest. Ajalehtedes võib ju Savisaare kohta halvasti kirjutada, kuid see ei lähe tema toetajatele korda. Mõelge korraks selle peale, kui siinsamas Delfis sõimataks läbi keegi teile lähedane inimene, kellest te jäägitult lugu peate. Kas te revideerite oma arvamust olulise inimese kohta või peate Delfit peldikuseinaks, kus määritakse ausat inimest?

Nii ma arvasingi. Just selline fenomen kaitsebki Savisaart. Ta on aastatepikkuse tööga saanud oma valijatele lähedaseks. Sama kaitse all oli näiteks omaaegne Reformierakonna esimees Siim Kallas, kes sai 1999. aasta Riigikogu valimistel Tallinnas Mustamäel ja Nõmmel ligi 7500 häält ehk isikumandaadi, olles samal ajal 10 miljoni dollari tehingu tõttu kohtu all. Valijad mõistsid ta õigeks palju enne kohut.

Lõpetuseks. Edgar Savisaar tõesti suudab panna meedia endast rääkima ja inimesed ennast valima. Ja tema saladus on väga lihtne — ta teeb selle nimel palju rohkem tööd kui kiruvad konkurendid.