Kõik muu, olgu selleks Toompea ja Tallinna suhted või poliitilise kultuuri kujunemine, jäi ainult kõrvalteemadeks, millel lubati vaid aeg-ajalt masu sekka ilmuda.

Alustadeski masust. 2007. aastal paistis, et Eldorado on leitud ja Atlantis taas merepõhjast tõusnud, seda kõike siinsamas Eestis. Kõik läks hästi ja üldiselt usuti, et saab minna ainult veelgi paremaks. Kui keegi, näiteks TTÜ professor Rainer Kattel julges öelda, et Eesti majandusmudel on läbi kukkunud ja varsti pudenema talle ise järele, siis hurjutati hoiataja vait.

Majandusel on aga oma seaduspärasused ja 2007. aasta lõpuks oli erasektoris selge, et pidu saab läbi. Võimukoridorides polnud see aga sugugi popp seisukoht ning valitsusjuht kiitles, et just sellises kriisis tema tahabki elada. Täpselt nagu teismeline autojuht, kes roolis olles uljalt tagapingil istuvate tüdrukutega vestleb ning oma vinget juhtimisoskust kiidab, samal ajal kui masin täie vaardiga kraavi poole kihutab. Õige, õnnetus pole veel juhtunud, kuid on ilmselge, et samas vaimus jätkates pauk käib.

Käiski. 2008. aastal anti aga enne suurt pauku veel gaasi juurde, tehes lisaeelarve ning võimaldades ministeeriumidel ametnike palgad ja muud püsikulud üles kruvida. Tagantjärele on isegi peaminister tunnistanud, et see oli viga.

Aga sugugi mitte kõige suurem viga. Suurim lahkuva parlamendi eksitus oli see, millele on ka õiguskantsler tähelepanu juhtinud. Nimelt otsustati raskuste kohalejõudes, et põhiseadust võib soovi korral eirata. Kõige selgem märk enda pidamisest konstitutsioonist ülemaks oli käibemaksu tõstmine sisuliselt üleöö. Ei mingit õigustatud ootuse printsiipi ega ettevõtjatele ajajätmist muudatusega ette valmistada. Maks üles ja valmis!

Masuga võitlemise varjus tehti muudki, mis paljude õiglusmeelele korraliku obaduse virutas. Tööõigus muudeti selliseks, kus õigus läks tööandjale ja lõugade pidamine koos edasiteenimisega töövõtjale. Arusaam, et töötegijale peaks ka mingi sotsiaalne kaitse jääma, kirjutati korstnasse ja sotsid saadeti koalitsioonist minema.

Üsna samal ajal läks minema ka paljude inimeste usaldus riigiga sõlmitud lepingute vastu. Teise pensionisambaga liitujatel oli üsna raske andestada seda, et riik endale võetud kohustustest päevapealt loobus. Inimesel pole aga mingit võimalust teisest pensionisambast loobuda. Tee mis tahad, aga maksad. Ja reeglid on praeguseks sellised, et sisuliselt ei saa seda raha täies mahus mitte kunagi pangast kätte, ei maksja ise ega mitte tema pärijad.

Samas ei tähenda kogu see pikk jada ebapopulaarseid otsuseid ja veel pikem rida töötuid, et valitsusliit oleks masuga madistamisel läbi kukkunud. Vanarahvas on tõdenud, et lõpp hea, kõik hea ning sama võib nentida ka valitsus. Praeguseks on hullem auk läbitud, eksport pööranud tõusule, ametlik tööpuudus väheneb ja me kõik võime oma rahakotis eurosid imetleda. Seega läbi valu ja vaeva, aga hakkama saadi.

Mõne asjaga nende nelja aasta jooksul siiski hakkama ei saadud. Toompea ja Tallinn ei suutnud kordagi viisakalt koostööd teha. Tülitseti selle pärast, kes täpselt lasteaedadelt raha ära võttis, kuidas ja kuhu vanemad võivad lapsi kooli panna, millised peaksid olema Tallinna valimisringkonnad, kas kohalik omavalitsus ikka võib müügimaksu kehtestada jne.

See kõik oli väiklane ja karta on, et järgmistel aastatel midagi ei muutu. Toompeal ja Tallinnas on ikka võimul vanad seltskonnad ning kasvõi inertsist tülitsetakse edasi. Kuidas see kõik peaks aitama Eestis üldiselt ja Tallinnas kitsamalt elu paremaks teha, seda ei mõista küllap poliitikud isegi. Aga vähemalt Vargamäe vaim ei ole Eestist kuhugi kadunud.

Kahjuks ei piirdunud tülitsemine ainult poliitikute omavahelise nagistamisega. Vähemalt allikakaitseseaduse juures suudeti ka ajakirjandusega üsna korralikult tülli pöörata. Väike nääklemine on võimu ja valvekoera suhetesse sisse programmeeritud, kuid selle seaduseelnõu juures lõi tülileek suureks.

Lõpptulemusena sai selgeks, et võimsate erakondade peale ajakirjanduse hammas ei hakka. Väikseid võidakse mõjutada, kuid suuri ei sunnita. Allikakaitseseadus tuli selline, nagu valitsus tahtis. Samast seaduspärasusest kõneleb ka see, et hoolimata üldsuse pahameelest jäi kultuuriminister ERSO skandaali ajal ametisse. Need ajad on Eestis läbi, kui meedia suutis peaministri välja vahetada. Tõsi, seda viimast seekord ei tahetudki, kuid hambad murti juba madalamal tasemel.

Möödunud neli aastat olid ka poliitikamaastiku selginemise aastad. Valijad ütlesid, et nad ei taha enam parlamenti erakondi, kes ise ka ei saa aru, mida ja miks nad teevad. Lossist saadeti välja nii depositsioonis olnud ja iseendaga kohtu käinud Rohelised kui iga natukese aja tagant esimeest vahetanud ja üha suurematesse sisetülidesse ja pereheitmistesse mattunud Rahvaliit.

Nii võibki eelmise koosseisu kogemuse kokku võtta: kui sa oled inimeste meelest tegija, siis võid teha ka vigu ja sigadusi, kuid kui lõpptulemus on enam-vähem sile ja viisakas, siis sind usaldatakse. Kui sind peetakse aga ullikeseks, siis pole võimu juurde tagasi asja, ükskõik kui kenasti programm ka ei kõlaks.

Autor on strateegilise kommunikatsiooni ekspert.