Osa inimesi teab, et käterätik on kodust välja minnes kõige olulisem. Karta on, et palju suurem osa seda ei tea. Esimene osa teab ka seda, et 42 on vastus suurele küsimusele elu, universumi ja üldse kõige kohta. Aga nemadki ei tea, mis on see küsimus. Mina ka ei tea. Douglas Adamsi raamatute lugemine ka ei aita.
Küll aga oskan ma praegu, Eesti Vabariigi aastapäeva eel esitada variatsiooni ühe meie riiki puudutava küsimuse ainetel. Me kõik teame Mikk Mikiveri legendaarset arupärimist selle kohta, et kui võim on rahva käes, kelle käes ta siis on? Ma tahaks küsida teisiti. Kui Tallinn on pealinn, siis mis riigi pealinn ta on?
Kindlasti ei ole see küsimus elu, universumi ja üldse kõige kohta. Sajandi küsimuseks ka hästi ei klapi, kuigi on päevakohaseks muutunud just selle sajandi esimesel kümnendil. Tuletagem meelde, milline oli Tallinn näiteks jõulude ajal. Alati tuledes, kaunistatud, kohe ilus silmale vaadata. Kui paralleeliks mõelda aga selle peale, milline on Tallinn viimastel aastatel vabariigi aastapäeval olnud, on kontrast meeletu.
Vahe ei ole selles, millised näevad välja eramajad. Oh ei, nii nagu inimesed panevad välja jõulukaunistused, panevad nad välja ka rahvuslipud. Kaubanduskeskustes ka suurt vahet ei ole. Kullakarraline ja punasekarvaline jõulumöll kestab lihtsalt kauem, aga sini-must-valgeid meeneid on viimasel nädalal poodides päris kenasti näha olnud.
Vahe on hoopis selles, millised näevad välja linna kaunistatud pinnad. Jõulude ajal on nad olemas. Vabariigi aastapäeva ajal mitte. Mõistus tõrgub uskumast, et kommertsliku maiguga usupüha tähistamiseks on linnal raha piisavalt, kuid vabariigi aastapäeva ajaks on kaugas tühi mis tühi. Järelikult on põhjus milleski muus. Siinkirjutaja rikutuse tasemel torkab pähe kaks mõtet, üks eemaletõukavam kui teine.
Eesti riigi loomispäeva eiramise põhjuseks võib pidada näiteks seda, et Vabaduse väljaku ja Lossi platsi võimumehed ei saa omavahel läbi. Peetakse põhimõttekindlat (või vast siiski -lagedat?) positsioonivõitlust ja nõnda muutuvad magedaks nii Tallinna järgmise aasta kultuuripealinnaks olemine kui vabariigi aastapäevapidustuste väljanägemine. Kui see on nii, siis saage täiskasvanuks, ausõna!
Tallinna valitsejate ükskõiksuse taga võib aga olla seegi, et suure osa nende valijate jaoks on kindel arvamusliider mees, kelle meelest Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Sellisel juhul ei tasu tõesti eriti sini-must-valgega lehvitada, võib punalipuga üle turja saada. Sellise argumentatsiooni puhul kohe ei oskagi nõu anda, mõttelaadi erinevus on liiga suur.
Sisepoliitilise vägikaikaveo puhul on tõenäoline, et kolmapäeva hommikul vaatame taas kaunistamata linna. Mingi uhkelt ja ausalt kõlav põhjendus esitatakse ka, näiteks on lume koristamisele niipalju raha kulunud, et lippudele enam ei jagunud. Mõni abilinnapea saadetakse veel kaamerate ette paatoslikult küsima, kas linnarahvas tahab roogitud tänavaid või pidu katku, st lumemöllu ajal.
Järvetaguse koostööpartneri poole kummardamise puhul on aga paradoksaalsel kombel natuke isegi lootust. Linnavõimu juures on nüüd teine erakond veel. Niipalju on neil sõnaõigust küll, et Tallinn ilusaks saada, sest nende valija on küll kosmopoliitse meelelaadiga, kuid oma riigist lugu pidav inimene.
Kolmapäeva hommikul välja minnes võime seega saada vastuse Eesti suurele küsimusele. Kui Tallinnas võib rahvusvärve imetleda ka mujal, kui eramajade ja riigiasutuste küljes, on Tallinn uhkusega iseseisva Eesti Vabariigi pealinn ja tähistab meie ühise kodu sünnipäeva. Kui aga läheb nii nagu alati, jääb küsimus vastust ootama. Mis riigi pealinn Tallinn siis ikkagi on?
Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.
