Agu Uudelepp: Meedia on julm punt teismelisi

 (19)
Agu Uudelepp: Meedia on julm punt teismelisi
Päevaleht/Pressifoto

Jõulukuu algas tänavu mõneti ootamatult aruteludega teemal "kes ja kuidas Eestis võimule saavad?" Kas piisab vaid sellest, kui hirmsasti tahta ning kõiki ja kõike kiruda? Või on marjamaale jõudmiseks ning seal püsimiseks vaja midagi enamat?

Esmapilgul paistab tahtmisest olevat hakatuseks küll ja veel. Täpselt nii, nagu Salomon Vesipruulil oli olemas põletav tahtmine luuletajaks saada, lihtsalt maailm ei olnud temast veel küllalt kuulnud. Tänapäeval poleks tal maailmale endast kuulutamisega mingit muret. Kõigepealt on ju võimalik avada blogi, kus võib kiita enese suurt luulet, vormistada seitsme erineva tekstitüübiga oma surematu loomingu avasõnu „Ma armastan“, pilte ka juurde panna ning enesetunde tõstmiseks avalikult Goethet põlastada.

Teiseks aitaks teda kindlasti ka meedia, sest sellele meeldivad nii autoriteetide taganttulijatest kõigutajad kui ka igasugused veidrikud. Seega on ajakirjanduse tugi tagatud isegi siis, kui mitte midagi muud peale põletava kuulsuseiha pole ette näidata.

Meedia on selles suhtes julm nagu punt teismelisi, kes on valmis iga kell mõne tähelepanus vaevleja algul parnassile tõstma ja siis sealt kolinal alla viskama. Garneeringuks mõnitatakse ta selle käigus poolsurnuks samade omaduste pärast, mida algul kiideti. Ise veel imestatakse, et „Issa ristike, kas sa võtsid seda tõsiselt vä? Me tegime ainult nalja!“

Poliitikas on selliseid vanadele vastandumisega võimule või vähemalt selle ligi pääsejaid olnud läbi aegade nii palju, et enne tuleb Eesti talves mitu päikesepaistelist päeva järjest, kui nende üleslugemisega hakkama saab. Tõepoolest võimu enda kätte saanuid ja selle lähedale kiibitsema jäänuid eristab aga üks kindel tunnus. Tippujõudnutel on mingi idee, mida inimesed mõistavad.

Võrdleme kasvõi Res Publicat ja rohelisi. Esimeste korrataotlusest said inimesed aru. Teiste keskkonnasäästlikust majandamismudelist ja keerulistest teoreetilistest konstruktsioonidest mitte niivõrd. Ja tulemus? Ühest sai peaministripartei, teisest algul „depositsioonis“ olev ja pärast sandikopikate eest vähemusvalitsust toetav erakond.

Midagi on neil aga ühist ka - kohe esimene riigikogus olemine kipub ainsaks jääma. Järelikult ei piisa ka pelgalt võimuihast ja ideest, midagi on veel tarvis. Võimul või kasvõi selle lähedal püsimiseks peab suutma inimestele näidata, et oma ideed peetakse ise oluliseks, seda hoitakse au sees ja viiakse ellu. Just nimelt näidata, mitte suuresõnaliselt kinnitada, sest paljast sõnavahtu ühel hetkel enam ei usuta.

Tänu printsiibi „tahan võimule - mul on paljudele inimestele korda minev mõte - ma pean ise sellest kinni ja käitun vastavalt“ järgimisele on Eestis pikalt edukad olnud kaks poliitikute seltskonda, Keskerakond ja Reformierakond. 

Esimene püsib Tallinnas võimul nagu raudnael, kuigi teda kirutakse kogu aeg maapõhja ning kohati jääb mulje, et kriminaalkroonikasse on nad pikalt kohad broneerinud. Teine on üleriigiliselt ülipopulaarne, kuigi Euroopa viie edukama riigi hulka oleme lubatu asemel pääsenud majanduslanguse kiiruses, läbi maksa filtreeritud alkoholi hulgas ja enesetappude arvus tuhande inimese kohta.

See kõik ei puutu aga asjasse, kuni oma valijad usaldavad ja on rahul. Paljasõnaline vee vahtulöömine aga neid usaldavaid ning rahulolevaid valijad ei tekita.