Eilsete valimiste tulemusi võib analüüsida nii- ja naapidi. Võitja on selge, see on Keskerakond koos oma esimehega. Üle 200 000 hääle erakonnale ja ligi 40 000 kandidaadile on võitja tulemus. Kes on aga kaotaja? Võiks ju vaadata, kas neist ikka said valimisliitude valimised, nagu nii mõnigi kommentaator lootis. Selle teadasaamiseks pole mingit erilist analüüsioskust vaja, vastata võib lihtsalt: ei saanud.
Valimisliidud said üle Eesti napilt üle veerandi häältest ehk vähem kui Keskerakond. Kuid kas valimisliidud olid nende valimiste suurimad kaotajad? Ei olnud. Nii mõnelgi valimisliidul läks väga hästi. Kohtla-Järvel sai valimisliit Usaldus 20 mandaati 21-st ja Pärnus Toomas Kivimägi Valimisliit 14 mandaati 33-st. Üle Eesti oli hästi esinevaid ja kindlasti võimule tulevaid või jäävaid valimisliitusid veelgi.
Kas kaotajad võiksid olla Rahvaliit ja rohelised? Nende tulemust illustreerib kenasti Tallinna ühise valimisnimekirja tulemus, kus saadi 4649 häält ehk napp 2,1% pealinna häälte üldarvust. Toomas Kivimägi sai Pärnus üksipäini rohkem hääli!
Üle riigi on nende kahe erakonna pilt ka kurb. Rahvaliidul hääli 1,9 protsenti ja Rohelistel 1,1. Mäluvärskenduseks - eelmistel kohalikel valimistel sai Rahvaliit 12,5 protsenti häältest ja üle 700 inimese kohalikesse volikogudesse. Nüüd võivad need kaks erakonda lugeda kirjandusklassikat, kus on vastus küsimusele, kellele lüüakse hingekella.
Kuid ka need erakonnad ei olnud seekordsete valimiste kõige suuremad kaotajad. Vigadest on võimalik õppida ja tegelikult võib igast erakonnast asja saada, kui juhtidel on tarkust ja julgust otsustada. Oma põlises kantsis Jõgevamaal esines Rahvaliit hästi ja me võime veel nende tõusu näha.
Kes siis ikkagi on nende valimiste kaotaja? Minu silmis on nendeks Eesti poliitikamaailma telgitagustes nikerdavad nööritõmbajad. Kutsutagu neid hallideks kardinalideks, poliittehnoloogideks, suurteks kombinaatoriteks või kampaaniameistriteks, tegelikult on nad hingelt mahhinaatorid. Neid huvitab kasu siin ja praegu ja kohe ning tulevik koos võimalike tagajärgedega jätab külmaks mis külmaks.
Need on inimesed, keda põhiseaduse mõte ja head tavad ülemäära palju ei huvita. Kui neil enne valimisi tekib tunne, et tulemus ei pruugi tulla ootuspärane, siis asuvad nad tegutsema. Aga ei, nad ei asu tegutsema selle nimel, et valija hakkaks neist lugu pidama. Sellega on liiga palju tööd, töö aga on tüütu ja väsitav ja tegi ahvist inimese ning mine sa tea, äkki pöörab liigne töötegemine protsessi tagasi.
Järelikult on ühel usinal mahhinaatoril vaja midagi muud välja mõelda. Ja ta mõtleb ning jõuab varem või hiljem oma heureka-hüüatuseni. Selle rõõmsa huilge põhjustab pähe karanud mõte, et nüüd on õige aeg valimisreeglid ümber teha.
Seda on Eestis tehtud tüdimuseni. Tehti ülikeerukas presidendivalimiste kord, et Arnold Rüütel mitte mingil tingimusel mitte kunagi Eesti Vabariigi presidendiks ei saaks. Kaks korda ei saanudki, aga kolmandal katsel sai. Just täna nendele reeglitele, mis tema takistamiseks välja olid mõeldud.
Virumaa valimisringkond jagati kaheks, et Edgar Savisaar liiga palju hääli ei saaks. Savisaar tuli kandideerima Tallinna ja on pärast seda saanud Riigikogu valimistel ainult isikumandaate, teistel pole mõtet Lasnamäele kandideerima minnagi.
Öeldakse, et kaks ilma kolmandata ei jää ja nii ka poliitikas: kohalikel valimistel parema tulemuse saavutamiseks üritati valimisliidud ära kaotada. Õiguskantsleri eestvedamisel lubati need jälle valimistele.
Kas kolmest keretäiest piisas? Ei, selleks aastaks tehti ringi Tallinna valimiskord. Ajalugu kordas end tõesti farsina, sest eesmärgiks oli taas Keskerakonna ja selle esimehe valimistulemuse rikkumine. Nagu me kõik juba teame, lõppes see slikerdamine Keskerakonna kõigi aegade parima tulemusega.
Nii tunnengi ennast nagu Martin Luther King, sest ka minul on unistus. Väga lihtne seejuures: erakonnad võiksid lõpetada valimisreeglitega mängimise. Hea tulemus valimistel ei jää kunagi kehvade reeglite taha. Ta võib jääda selle taha, et ei saada aru, mida valijad valitavatelt ootavad. Katsetades võib aeg-ajalt isegi hästi minna, kuid pidevalt võidab see, kes mõistab ühte lihtsat reeglit. Valijal peab olema usk, et tema kandidaat tegutseb tema sügavate südamesoovidega kooskõlas.
Kui seda usku pole, peab poliitik endale peegli ostma. Ja siis sõltub poliitiku tarkusest, milleks ta seda peeglit kasutab. Üks võimalus on harjutada selle ees halva mängu juures hea näo tegemist. Teine võimalus on vaadata pikalt peeglisse ja mõelda, mida on poliitik ise valesti teinud.
Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.
