Agu Uudelepp: Keski kampaanial pole saba ega sarvi
Rahvajuttudest on teada, et sabaga mehi on siinkandis varemgi nähtud, kuid siis on tavaliselt sarved ka komplekti kuulunud.
Keskerakond teab tõenäoliselt nii seda kui ka üht teist rahvalikku ütlust, mis käib sarvede tegemise kohta. Mis võiks olla ilusam, kui Reformierakonna valijad oleks järgmisel varakevadel oma senisele iidolile Keskerakonnaga sarvi tegemas?
Unistus oleks ju kena, kuid selle täitumises ma kahtlen.
Keskerakonna soov kasutada oponentide peal relva, millega neid endid juba aastaid torgitakse, on täiesti mõistetav. Erakonna esimees Edgar Savisaar on aastaid olnud Eesti poliitika nn paha poiss. Deemon, kellega oponente ja valijaid hirmutatakse ning kelle kartuses hoolimata omavahelistest sisulistest erimeelsustest koondutakse.
Alternatiivse kurjami loomine ei ole tsentristidel seni kuidagi õnnestunud. Jah, väiksem paharet on oma valijatele suudetud luua. Korralik Keskerakonna pooldaja ju teab, et IRL-i esimees Mart Laar lasi ise oma kätega Eesti põllumajanduse põhja ning ähvardas pensione alandada. Üks Laar ei too aga Keskerakonnale kestvat kevadet. Nimelt pole tal olnud pidevat kõrget toetust, isikumandaadid vahelduvad märksa väiksema häältesaagiga.
Õige saatan peab aga olema suur ja võimas, mitte üle valimise hädas mõne tuhande hääle kokkusaamisega. Savisaarel endal pole seda muret kunagi olnud, tal on alati jätkunud hääli teistelegi jagada. Järelikult peaks ka vastane olema sama kõva mees.
Lõpuks on Savisaarel vääriline partner olemas. Andrus Ansip on sel sajandil saanud kõigil valimistel kas palju või väga palju hääli.
Propagandatehniliselt tähendab see, et Ansip on korralikuks sildistamiseks piisavalt kõrge profiiliga poliitik. See üheaegselt hirmutav ja alavääristav silt peab olema vähemalt sama mõjus, kui see “Suurvene šovinismi ja Ühtse Venemaa emissar Eestis”, mida Keskerakonna esimees juba aastaid kannab.
Loomulik vastand oleks “Eesti esirahvuslane”, kuid see stigmatiseeriks Ansipi vaid venekeelsete valijate hulgas ning seega ei kõlba. Paistab, et Keskerakond on oma otsingutes jõudnud välja otsuseni, et Ansipist peab saama lihtsa tööinimese — või ka masu ajal tööta jäänud inimese — vaenlane. Strateegiliselt on see mõte õige, kui tehniliselt on praegune lahendus nõrk.
Edukaks sildistamiseks on nimelt vaja tugevat sümbolit, praegu on aga Keskerakonna mõtted jäänud poolele teele. Sümboliks on otsustatud võtta fotomontaaž tööotsijatest ja itsitavast Ansipist.
Jah, foto võib olla ülimõjus - näiteks pilt relvastatud sõdurite ees jooksvast nutvast alasti tüdrukukesest aitas lõpetada Vietnami sõda. Aga ei, praegused plakatid ei tööta. Miks?
Võtmesõnaks on ehedus. Tüdruku foto oli üdini aus. Keskerakonna plakatitel on meelevaldselt kaks pilti kokku pannud ja sellest saadakse aru. Igaüks mõistab, et Ansip ei naera töötute üle.
Teiseks, me oleme pärit kultuuriruumist, kus on üks Jumal ja üks Kurat. No milleks ometi oli vaja Mart Laar ka plakatitele kleepida?! Kui soovitakse teha õiget titaanide heitlust, siis kõrvalosatäitjatele tähelepanu ei pöörata. Üks on põhivastane ja teised lihtsalt tema hüpiknukud.
Propagandas võib üksainuski põhimõtteline viga kampaania kasutuks muuta. Kaks viga teeb seda juba üsna kindlalt. Keskerakonnal ei tasu seega loota, et nad suudavad praeguse kampaaniaga midagi muuta või luua. See on lihtsalt sadu tuhandeid maksnud makulatuur, mis kindlustab senist asjade seisu. Üsna kallis viis tegemaks midagi, millel pole saba ega sarvi.
