Agu Uudelepp: Kas neeger on inimene?

 (174)
Agu Uudelepp: Kas neeger on inimene?
Päevaleht/Pressifoto

Ja kas kellegi meelest on selles pealkirjas midagi väga põhjalikult valesti? Kui on, siis jaguneb see lugejates tekitatud rahulolematus teljele, millel on kaks äärmust. Esimeses servas olijad ei saa aru, mida on siin üldse küsida - pole need bušmanid mingid inimesed, nad ei näe ju seda moodi väljagi. Kohe tuleb nagu varrukast vastavaid anekdoote, kõige viisakam see, kuidas Moskvas Lumumba ülikoolis saab neeger Aafrikast kirja, et näe, kodus juhtus õnnetus, vanaisa kukkus palmipuu otsast alla ja murdis saba ära.

Teises servas olijad vihastavad nii vormi kui sisu peale. Nende jaoks on täiesti lubamatu, et tumedanahalise inimese kohta eesti keeles neeger öeldakse, sest anglo-ameerika kultuuriruumis on samatüveline sõna solvav. Telje esimesele otsale lähemal olijad hakkavad nüüd muidugi räuskama, et mingid getoelanikud ja nende käsilased ei tule meile seletama, kuidas peame oma emakeeles rääkima. Lõpetagu kupeldamine ja narkokaubitsemine ära, tõmmaku püksid korralikult üles ning õpetagu need mehed ka korvpalli mängima, kes siinsetele liigadele maha müüakse.
Teise otsa rahvas aga selgitab, et juba sisuliselt ei tohiks sellist küsimust püstitadagi, sest inimeseksolemise mõõt ei ole nahavärv ega päritolu, vaid midagi hoopis enamat.

Esimese poole häälekamaid esindajaid see ei huvita, nad peavad silmade põledes loengu, kuidas Aafrika põliselanikud sigivad nagu jänesed, surevad nagu kärbsed, levitavad hulle haigusi nagu rotid ja sõdivad pidevalt nagu kaarnad raipetüki pärast ning kuuluvad seega ilmselgelt pigem loomariiki. Teiselt poolt kõlab vastuseks, et see meenutab kangesti Euroopa põliselanikke mitte just väga kauges minevikus. Igale sõnale on teine sõna vastu panna, tüli võtab hoogu ja kumbki pool ehitab oma seisukoha kaitseks üha vägevama kindluse.

Tegelikult on selline küsimusepüstitus universaalne, kus mõlemad nimisõnad võib välja vahetada. Peaasi, et alles jääks mingit tavamõtlemisele omast stereotüüpi mõõtev kategooria. Kui tuua välja vaid paar viimaste nädalate jooksul Eestis kõlanud vastandust, siis saab küsida: „Kas mittekodanikud ikka tohivad valida?“ ja „Kas usuõpetusel on kohta Eesti koolides?“. Selliseid küsimusi on Eestis ja ka kogu maailmas tegelikult väga palju ja nad mõõdavad kõik üht väga lihtsat kategooriat - sallivust.

Sallivus omakorda ei ole asi iseeneses. Me ei saa öelda, et sallivad inimesed on väga head ja sallimatud inimesed väga halvad. Tihtipeale juhtub nii, et suurimad sallivusapologeedid ei salli silmaotsaski inimesi, kes ei salli samu asju, mida nemad sallivad. See viimane lause on stiililiselt sama jube kui sallivustelje kaks otsa sisuliselt. Kitsarinnalisus jääb kitsarinnalisuseks ka siis, kui ei suudeta ega tahetagi teisitiarvajatest aru saada. Selle telje kummalgi otsal istujad kohe ei kannata seda, et keegi on neist erinev, olgu see väljanägemiselt või mõtlemisviisilt.
Sallivusel on üks hoopis teine tahk, millele seni pole Eestis eriti tähelepanu pööratud. Ta mõõdab nii inimese kui ühiskonna küpsust ja enesekindlust. Enesekindel inimene ei pea muretsema, et neeger tuleb ja võtab tema naise ära ning küps ühiskond ei põe sellepärast, et koolilastele maailmas levinumaid usundeid õpetatakse. 

Aga - kuni selle küpsuseni pole kasvatud, ei ole võimalik millegi või kellegi sallimist peale suruda. Piitsutades võib sundida inimesed hambad ristis midagi tegema, kuid mitte armastama. Võtke seitsmeaastane laps ja sundige diferentsiaalvõrrandeid õppima. Mõni noor geenius saab ehk selgekski, kuid ülejäänutel tekib eluaegne tõrge matemaatika vastu.
Ühiskonnas on täpselt sama lugu. Kui piisavalt palju inimesi pole valmis midagi omaks võtma, siis selle jõuga pealesurumine tekitab ainult tülgastust. Ükskõik, kas tegemist on homoabielude seadustamise või neegri ümbernimetamisega mustanahaliseks. Suur osa ühiskonnast kapseldub oma mõttemaailma ja sõprade seltskonnas kinnitatakse vastastikku usku, et peded jäävad pededeks ja nõgid nõgideks. See on risti vastupidine sellele, mida üritatakse saavutada. Mine sa tea, äkki oli vanarahval isegi õigus, kui kunagi nenditi, et küll aeg annab arutust ja iga asi omal ajal.