Kui mõelda viimase kümne aasta siseriiklike programmide peale, ei ole keegi välja käinud ühtegi asjalikku ettepanekut, kuidas lahendada probleeme, mis puudutavad tervishoidu, haridust, kodutuid, töötuid, kuritegevust – kogu seda murede mäge. Kõik on sellega kursis ja asi läheb üha hullemaks. Üha rohkem lapsi langeb allapoole vaesuse piiri, võlad kasvavad, haridus käib alla ja keegi ei võta midagi ette."

Paistab, nagu oleks see tekst võetud mõne Eesti opositsioonipoliitiku kõnest või mureliku ajakirjaniku kirjutisest. Tegelikult ei ole. Selle lõigu kirjutas üks mõjukamaid praegusaegseid mõtlejaid Noam Chomsky kümmekond aastat tagasi oma raamatus „Meedia ja võim“, tundes muret hoopis USA ühiskonna pärast.

Kontekst on aga sarnane ja sarnased paistavad olevat ka lahendused. Chomsky on nördinud, et probleemide lahendamise asemel mindi USA-s hoopis inimeste tähelepanu kõrvalejuhtimise teed. Kõigepealt pakuti telekast üha rohkem kergekaalulist meelelahutust. Teiseks loodi ähvardava vaenlase kuju.

Tegelikult on niisugune vaenlase loomine üsna vana printsiip. Hitler hirmutas inimesi juutidega. Läänemaailmas hirmutati inimesi pikalt venelastega. Nüüd on kõigi hädade allikaks rahvusvaheline terrorism. Ka Eestil on olemas oma vaenlane – Venemaa. Ja sellise valikuga on tehtud suur viga.

Vaenlase defineerimisel on nimelt paar olulist tingimust. Neist esimene on väga lihtne: inimesed peavad olema valmis tema poolt lähtuvat ohtu uskuma. Venemaa saab selles kategoorias suure ja rasvase plussi. Gruusia sõda on inimestel suurepäraselt meeles. Piisavalt on elus ka neid, kes tujurikkujalikult öeldes võitsid omal ajal tasuta tuusiku Siberisse.

Teises kategoorias saab Venemaa aga veel rasvasema miinuse. Nimelt ei tohi selline vaenlane tegelikult ohtlik olla.

Eeldab ju vaenlase kuju maalimine seda, et kellegagi noritakse pidevalt tüli ja vähemalt sõnades käib kõva võitlus. Kõrtsis endast märksa suurema ja tugevama kolliga nokkima minejat peetakse veidi – kuidas seda nüüd viisakalt öeldagi – vähese mõtlemisvõimega isikuks, isegi kui tal on pungitavate musklitega sõber tänaval ootamas. Riikidevahelises suhtlemises on sellest aga mingi veider ja heakskiidetav käitumisreegel saanud.

Niisugune tülinorimine võib siiski väga valusa tagasilöögi anda, sest suurel sõbral ei pruugi sel päeval appitulemise tuju olla. Äkki ta isegi kardab natuke seda kolli.

Rahvusvaheline terrorism saab seevastu plussid mõlemas kategoorias. Usutavuse loovad aeg-ajalt toimuvad plahvatused ning see, et arhiivikaadreid 11. septembri sündmustest kedratakse üha uuesti ja uuesti. Tegelikult aga terroristid ühtegi suurriiki kukutada ei suuda. See muudabki nad ideaalseks, piisavalt hirmsaks ja samas abstraktseks vaenlaseks.

Järelikult võiks Eestigi leida endale mingi uue ja parema vaenlase. Ühest küljest peaks pinge pidevalt üleval olema ja teisalt ei tohi iseseisev Eesti riik kannatada saada.

Selles suhtes mulle isegi meeldib debatt, kas euro ikka tuleb või ei tule. Nagu oleks selle tulek kõigi hädade lõpp ja tulemata jäämine maailmatu õnnetus. Kõikvõimalikud rasked otsused saavad tehtud ja kui järgmisel aastal eurot ka ei tule, siis saab sama mure laineharjal veel mõnda aega edasi liuelda. Ja kui see laine kord ikkagi sumbub, siis küll uue ja vähemalt sama uhke leiab.