Agu Uudelepp: „EI“ kolm head linnukest

 (10)
Agu Uudelepp: „EI“ kolm head linnukest
Agu Uudelepp (erakogu)

Viimases KesKusi numbris arvustab riigi- ja poliitikateaduste doktor Agu Uudelepp Pablo Larraini Tšiili 1988. aasta olukorda piltlikustavat filmi „EI“, tuues välja poliitpropaganda sisemist loogikat.

USA koomikutel oli mõnikümmend aastat tagasi tavaks rääkida, kui raske oli olnud nende lapsepõlv. Koolis käies tuli kõmpida südatalvel, käreda külmaga, tuisus, vastutuult ja vastumäge ning seda nii kooli- kui koduteel. Artises linastuv Pablo Larraini film „EI" räägib sarnasest olukorrast enam-vähem samal ajal Tšiilis.

Mälu värskenduseks - 1973. aastal tuli Tšiilis sõjaväelise riigipöördega võimule Augusto Pinochet. Sellega on seotud ka üks anekdoot, mida Eesti poliitikaringkondades päris pikalt rääkida armastati. Nimelt olevat üks kunagine riigikogulane sügaval vene ajal kirjutanud väitekirja sellest, et NSVL-i suure sõbra Salvador Allende võim on püsiv ja igavene. Loetud päevad enne kaitsemist ilmnes aga, et promovendi meelekindlusest ja oponentide kiitusest ei piisa, kui CIA ja Tšiili sõjavägi pole kirjutist lugenud ega omaks võtnud. Allende kukutati, väitekiri võeti tagasi ja teaduskraadi saamiseks tuli uus töö kirjutada. Tšiilit ja rahvaste sõprust selles enam ei mainitud.

1988. aastaks paistis, et Pinocheti võim on püsiv ja igavene. 15 aastat raudkindlat valitsemist oli tekitanud tunde, et riigijuhtimises midagi ei muutu. Siis aga kuulutab Pinochet rahvusvahelise surve tõttu välja referendumi, kas ta võib veel kaheksaks aastaks presidendiks jääda. Kõik on veendunud, et rahvahääletus on puhas formaalsus, sest võimu- ja meediamonopol on valitsejate käes.

Seotud lood:

Film käivitubki sellest, kuidas opositsioon otsustab ära kasutada neile televisioonis igapäevaselt eraldatava 15 minutit eetriaega. See oli ka päriselus igal pool ja kogu aeg vastumäge ning -tuult rühkimine.

Jättes filmi kõrvale ja põigates korraks reklaamiloogikasse: JAH öelda on meeldivam kui EI käratada. Pooltolijad on paremad inimesed kui vastuolijad, sest esimesed on eestvedajad ja tulevikuloojad, viimased aga vastalised ning tagurlased. Meenutagem Eesti euroreferendumit, eitajad said kõik häbimärgi otsaette.

Kampaanialoogika ütleb ka seda, et avaliku ruumi valitseja valitseb teemasid, arutelu ning inimeste meeli. Filmi juurde tagasi tulles, JAH kampaanial oli EI-meeste veerandtunni vastu kasutada 23 tundi 45 minutit eetriaega. JAH-meestel oli raha jalaga segada, EI-ütlejatel näpud põhjas. JAH sai riigi toetuse, EI pidi arvestama tagakiusamise ja pisikese peksuga. See on taust.

Nüüd küsimus: kas Pablo Larraini linateos on hea film? Eks pane pimedad elevanti kirjeldama, sõnal „hea" on lambist vastamiseks liiga palju tähendusi. Neid kõiki ei jõua katta, aga kolmest nurgast jõuab uurida.

Esiteks, kui võtta kõige lihtsam kriteerium - kas seda filmi on hea vaadata? Jah, on küll. 1 tund ja 58 minutit lähevad nagu lennates. Vaid paaris kohas võeti tempo nii maha, et meelde tuli üks briti koomikageeniuse Eddie Izzardi sketš inglise ja USA filmi erinevusest. Inglise film venivat nimelt nii hullusti, et seda vaadates ei viitsi isegi popkorni süüa, samas kui Hollywoodi toodangu ajal läheb tops takkapihta. Esimene linnuke on hea leeril seega kirjas.

Teiseks, kui minna veidi keerulisemaks - kas see linateos pääseb filmikunsti Olümposele? Kultuurivõhik peab appi võtma lihtsad kontrollküsimused. Konkreetne kollanoka päästereegel „kui ma ei saa absoluutselt aru, mis see on, aga see ripub seinal, siis on maal, kui seisab keset põrandat, on skulptuur, kui tiksub põrandal, on installatsioon ja kui keegi väänleb juures, performance" kinos ei aita.

Käiku tuleb lasta üldisem abiküsimus - kas see on purgis? „EI" on vaieldamatult purgis ja sama ilmselgelt ei ole tegemist kõhukinnisuse tulemiga. Detailid on paigas alates ajastu tabamisest üle  süžee ja karakterite ehitamise kuni 3/4 tollise madala resolutsiooniga Sony lindi kasutamiseni, nagu toonastes reklaamides tavaks oli.

Loe veel

Ja üldse, võhik vaatab oma hinnangutes, mida autoriteedid on öelnud. „EI" sai mullu Cannes'i festivalil Art Cinema auhinna ning tänavu jaanuaris valiti üheks viiest filmist, mis kandideeris parima võõrkeelse filmi Oscarile. Hea leer saab oma teise linnukese. Kolmandaks, kui süüvida sisusse - kas selle looga on võimalik siinkandis samastuda? Seda nii Eesti vaatajal üldiselt kui reklaami-, propaganda- ja kampaaniategijatel või poliitikutel kitsamalt.

Üks-ühele paralleelide tõmbamine 1988. aasta Tšiili ja 2013. aasta Eestiga oleks häbematus, kirjutagu mukid mis tahavad, diktatuuri meil ei ole. Laiemas plaanis on sarnasus mõnes asjas aga rabav ning müts maha Artise inimeste ees, et nad selle filmi siiakanti vaadata tõid.

Võtame kasvõi JAH-leeri veendumuse, et kui rääkida majanduslikust edenemisest, siis võib kõigist muudest hädadest mööda vaadata. Kas ei tule kuidagi tuttav ette? Reklaamiagentuuris töötanud inimeste - ja eriti veel selliste, kes on teinud ka poliitilisi kampaaniaid - jaoks on see film tõeline kullatükk. Pisiasjadest peale.

Filmi avab stseen, kus ühele kliendile ei meeldi koolajoogi reklaamis üks nüanss. Ta ei oska öelda, miks, aga vaat ei meeldi ja kõik ning olgu kadunud. See, et tegemist on töötava ja olulise detailiga, teda ei huvita. Loo edenedes tekib poliitkampaania tellijate kogumiga sama mure. Üks mees tõuseb püsti, sõimab tegijatel näo täis ning kõnnib minema, sest tema määratut maailmavalu pole piisavalt arvesse võetud. Mingu või kampaania kuradile, aga minu mina peab saama poputatud.

Kui täna juba läks koomikute tsiteerimiseks: ühes Monty Pythoni sketšis teatab John Cleese'i mängitav paavst, et ta ei pruugi kunstist midagi teada, aga ta teab, mis talle meeldib. Keskmine kandidaat on üsna samasugune, ta ei tea midagi töötavast reklaamist, aga ta teab, mis talle meeldib. See, et reklaami ei tehta talle ega tema abikaasale, vaid sihtgrupile, on tüütu detail.

Asja sees olijaile või olnuile on filmi kõige naljakam koht see, kui tegijad hakkavad poliitikutele seletama, mida tähendab vikerkaar EI juures. Ilmselgelt mõeldakse kogu see kelbas kohapeal välja, et päästa veel, mis päästa annab. Igal reklaamitegijal on elus see hetk olnud, kui sinu idee tehakse pihuks ja põrmuks ning siis mõtled kohapeal mingi jama välja, mis lähebki lõpuks töösse.

Suuremat pilti vaadates oli minu jaoks filmi suur väärtus see, et lühikese aja sisse on suudetud suruda propaganda ajatu olemus: särav idee võidab tuima käsitöö. Defineerida tuleb hea ja halva kompromissitu võitlus, jäädes ise nii retoorikas, pildikeeles kui sisus hea poolele. Inimestele tuleb pakkuda lootust helgesse tulevikku ja selgitada, mida nad ise peavad tegema selle õnne õueletoomiseks. Ja lõpuks näidata, et hea leeris on võitlejaid palju.

Sellised kampaaniad on toimunud ajast aega ning seetõttu pole ma ka nõus filmi kritiseerijatega, kes pahandavad, et glorifitseeritakse poliitika kommertsialiseerumist. Vastupidi, äri võttis ca 150 aastat tagasi kasutusele kommunikatsioonivõtted, mille esimesed märgid on antiikaja võimumeeste toimetamistes. 20-30 aasta eest võttis poliitika need tehnikad tagasi. Ka praegu võitlevad ikka ideed, kuid seda ennast ajas tõestanud relvadega.

Tulles alguse juurde tagasi. USA lavakoomikud said lõpuks oma hariduse ikka kätte, ükskõik kui kõrge mägi ja tugev vastutuul. Tšiilis EI leer võitis, korraldati valimised ja diktaatori võim sai läbi, filmis pöördus kampaaniageenius oma igapäevase töö juurde tagasi. Kinos saavad vaatajad end korraks igapäevaelust välja lülitada, olles samas ise seal kirjeldatud võtete pidevas haardes. „Hea" on saanud oma kolmanda ja viimase linnukese.