Agu Uudelepp: Eestlane ja venelane ehk koopaelaniku trilemma
Me oleme koopaelanikud. Kui kuuleme oma lagendiku servas põõsasteskrabistamist, susisevad peas neli s-tähega algavat sõna. Sööja? Söödav?Soojätkamiseks sobiv?
Järjekord on just selline, sest soojätkamiseks on vaja jaksata liikuda, milleks on tarvis energiat ehk süüa. Toitumise eeldus on aga iseenesestmõistetavalt see, et oleme veel elus.
Evolutsioon on selle tõe meie esivanematele aastasadade ja isegi tuhandete jooksul väga karmil moel selgeks teinud. Kõik ullikesed, kes tormasid põõsasse ürgveisega sugu jätkama, lõpetasin plägase tombuna. No polnud neil hiidloomadel mõistvat suhtumist inimperverssustesse.
Sarnane saatus ootas neidki, kelle meelest oleks võinud mõõkhambulise tiigriga maiustada. Muinaskiskja võis seepeale rahulikult kõhtu täita ja filosoofiliselt mõtiskleda, kumb oli õrnem, kas tobukese liha või mõistus?
Nii olemegi ära õppinud, et tundmatut ei tohi usaldada, pigem peaks teda kartma ja kui võimalik, siis suure kambaga kallale minema ja ära peletama. Kui piisavalt suurt kampa kokku ei saa, siis on parem eemale hoida. Endaga koos lõkke äärde sööma kutsume kellegi alles siis, kui oleme teda piisavalt hästi tundma õppinud. Tegelik omaksvõtmine tuleb veelgi hiljem.
Täpselt sellised on ka eestlaste ja siinsete venelaste suhted. Integratsioonist võib ju rääkida küll, kuid kui üks istub koopas ja teine põõsas ning kokkupuutepunkte sama hästi kui polegi, ei ole mingist sisulisest lõimumisest tegelikult juttugi. Kindluse mõttes teeseldakse, et teist pole olemas ja kui enam teeselda ei õnnestu, siis igaks juhuks möiratakse hästi kõva ja hirmsa häälega.
Kummalisel kombel tulid need mõtted pähe, sattudes pühapäeva õhtul peale tähtede laulusaatele. Kui seda saadet vaadata, siis jääb mulje, et Eestis elab slaavi päritolu inimesi umbes viis protsenti. Kindlasti töötab selline formaat suurepäraselt eestlaste hulgast vaatajaskonna leidmiseks. Aga ülejäänud kolmandik siinsetest elanikest?
Ma saan aru, et äriettevõte ei pruugi eriti ühiskonna arengu peale mõelda. Reklaamitulude suurendamisele seevastu võiks.
Kindlasti õnnestuks leida üks-kaks tähte, kelle emakeeleks küll vene keel, aga eesti keel saates osalemiseks piisavalt hästi suus. Ja ma keeldun uskumast, et terve Eesti riigi peale ei leia ühte vene kultuuritaustaga kohtunikku. Põdema ei peaks ka selle pärast, et venelaste telekate ette saamiseks oleks vaja hakata nende emakeeles subtiitreid panema. Ega ikka ei ole küll.
Lõimumine ei ole suunatud kivistunud hoiakutega inimestele. Kel aga väikegi sisemine valmisolek olemas, saab eesti keelest piisavalt aru. Ma olen olnud TTÜ-ga seotud 18 aastat, algul tudengi ja siis õppejõuna. Nende aastatega olen näinud, kuidas üha suureneb nende noorte suhtarv, kes eesti keelest täiesti korralikult aru saavad. Nii et vaatajaskonda - ja sellega koos ühiskonnaga tihedamalt seotud inimesi - on võimalik juurde saada küll.
Ühistegevustega, mis on suunatud vastastikusele harjumisele ja teineteises eelkõige inimese ning alles siis rahvuse esindaja nägemisele, on võimalik integratsioonile palju rohkem kaasa aidata kui ükskõik millise plakatikampaaniaga.
See on ju vahva, kui seinal kirjutatakse, et toredaid inimesi on palju ning Petjat ja Serjogat tuleb ka teada. Aga kui me neid luust ja lihast inimestena enda hulgas ei näe, siis suhtume integratsiooniplakatitesse täpselt samuti, nagu kunagi rippunud sõnumitesse partei edusammudest ja suurte juhtide pärandist.
Ühised ettevõtmised töötaksid ka teisele poolele. Üks suuremaid vene kogukonna mõttekrampe on praegu arusaam, et nad on ühiskonnas tõrjutud. Ja neile pole kuidagi võimalik sõnadega selgeks teha, et see pole nii. Ainus võimalus oleks näidata ja selleks on tele kõige mõjuvõimsam vahend.
Kui seda õigesti kasutada ei osata, jäämegi vastastikku altkulmu piiluma ja mõtlema, kas nüüd tuleb tema mind sööma või suudan ise teise nahka pista.
Rahvastikustatistikat vaadates on teinekord mulje, et suure põrnitsemisega läheb moodsal koopainimesel isegi sugutegemine meelest ära.
