Siinseski foorumis ilmus pilkavaid mõtteterasid, mille juures nii mõnigi tippkoomik kadedusest ohkas ja lootis, et suudab kunagi ise midagi sama andekat paberile saada.

Sel nädala selgus aga, et samasugust jama suudavad toota ka teised rahvad. Oktoobris hoidis Ameerika Ühendriikides inimeste meeli ärevil uudis, et kuueaastane poisike olla issi meisterdatud heeliumipalliga kogemata minema lennanud. Möllu ja muret oli vaat´ et enamgi kui lõunanaabrite ilusa sümmeetrilise kaatriga, mille põhjas pisike lõke susises. Ikkagi laps kadunud ja tragöödiamõõdikul osutid punase peal.

Nüüd sai selgeks, et ei lennanud see poisike kuhugi, oli kenasti kodus pööningul kastis peidus. Laps istus pimedas oma vanemate kuulsusejanu pärast ja võib juhtuda, et poisikese isa saab ka istuda. Tõsi, mitte kastis, vaid kongis ja palju pikemalt.

Tegelikult tuleks väike istumine ja mõtlemine kasuks meile kõigile.

Me elame täiesti uues inforuumis, kus mingeid filtreid enam ei ole. Kunagi oli ajakirjanikuamet priviligeeritud töö, kuigi juba mitukümmend aastat tagasi tõdeti küüniliselt, et ajakirjanikuks võib hakata igaüks, kes jaksab endale sulepea osta. Võib-olla tõesti, kuid selle sulepeaga kirjutatu käis enne trükkiminekut läbi mitme inimese käest ning lehetegemise aega mõõdeti päevade või kiirel juhul tundidega, mitte minutite ja sekunditega, nagu praegu. Kui kontrollijaid ning aega on enam, on suurem ka tõenäosus, et kellegi kriitikameel sisse lülitub.

Uus meediaruum sünnib aga vajadusel siin ja praegu ning kriitikameel kössitab kusagil kaugustes. Näete midagi huvitavat, filmite mobiiltelefoniga, riputate juutuubi, seal hakkab see mõnele fännile silma, nemad panevad lingid oma blogisse, sealt satub see tema jälgijate blogidesse, klassikaline kuulujuturing käivitub ning ühel hetkel haaravad portaalidki teemast.

Ka eesti keeles on ilmunud Jakov Perelmani raamatuke „Elav matemaatika“. Seal toob ta näite, kuidas 50 000 elanikuga linna ilmus võõras, kellel oli põnev kuulujutt edasi rääkida. Külaline edastas selle veerand tunniga kolmele inimesele, kes omakorda kõnelesid sellest veerand tunni jooksul igaüks veel kolmele tuttavale. Lehvik laienes sama loogika järgi ja vähem kui kahe ja poole tunniga teadsid seda lugu kõik linnaelanikud.

Tänapäevases mõistes levis see lugu imeaeglaselt. Ajastul, kus sõdu kajastatakse otseülekannetena ja iga inimene on ajakirjanik, teaks sellises matemaatilises mudelis inimesed „uudisest“ märksa kiiremini. Sõnumi levitamiseks ei kulu enam 15 minutitki ja suhelda saab korraga palju enamatega.

Seetõttu võibki ilmselge jama jõuda väga ruttu väga paljudeni. Ja niisugused asjad köidavad meeli ning on põnevad! Mõtle vaid, meteoriit Lätis! Issakene, poisike lendas minema! Sensitiiv ütles, kus kadunud inimene on! Selliseid emotsionaalseid hüüatusi võib kirjutada lõpmatuseni. Veider psühholoogiline seaduspära on selline, et raskel ajal tahavad inimesed tsirkust isegi rohkem kui leiba. Kui mitte muud, siis aitab see töö ja leiva puudumise vähemalt korraks unustada ja end hästi tunda.

„Ei noh, mina küll poleks nii loll olnud, et seda kraatrit tõeliseks pidanud,“ mõtleb ontlik pereisa ja tunneb end targana. „Mina poleks mitte mingil juhul last järelevalveta õhupalli juurde jätnud,“ mõtleb tubli pereema ja tunneb ennast hoolitsevana. „Ma oleks võind ise ka lambist pakkuda, et laip on kas puude või majade vahel ja siis end nõiana tunda,“ praalib skeptik ning on õnnelik.

Nii et tegelikult pole selliste uudiste levikus midagi halba. Ühiskond on muutunud ja ajakirjandus koos temaga. Kunagi dikteeris ajakirjandus inimestele, millest rääkida ja vahel sellegi, kuidas rääkida. Nüüd ütlevad inimesed ise, millest ja kuidas rääkida, meeldib see meediale või mitte.

Liitu