Ago Gaškov: kuidas viia linnalaps loodusesse?

Prügi kaitsealadel, matkaradadel või tee ääres on puuduliku keskkonnahariduse üks tagajärg, räägib keskkonnaameti Viru regiooni keskkonnahariduse spetsialist Heldi Aia. „Üks keskkonnahariduse eesmärke ongi lastele juba maast madalast korrata, et prügi maha ei loobita, kõik, mis metsa kaasa võtad, viid sealt ka välja.”

Ida-Virumaa ühest suuremast keskkonnaprobleemist, kevadisest kulupõletamisest, mille tagajärjel Narva ja Sillamäe vaheline ala meenutas lahinguvälja, on tänu keskkonnaharidusele ja karmistunud seadustele tasapisi jagu saama hakatud. See on Heldi Aia hinnangul keskkonnahariduse silmanähtav tulemus.

Ida-Virumaal on õpilased uurinud kohalikke parke ja tööstusmaastikke, korraldatud on esseekonkurss „Elu rikkus on elu jõud”. Paremad õpilased on saanud autasuks näiteks kolmepäevase ringsõidu Eesti kaunitesse parkidesse. Tunnustus on noorele inimesele väga vajalik. Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi bioloogiaõpetaja Mall Schmidti sõnul on keskkonnahariduse kasu küll raske mõõta, aga kui inimeste harimiseks midagi ei tee, ei parane keskkonnateadlikkus kohe kindlasti.

Kõik sõltub õpetaja entusiasmist
Ida-Virumaal on hea keskkonnahariduse järele suurem vajadus kui mõnes teises piirkonnas. See on Eesti üks linnastunumaid piirkondi ja inimesed ei saa aru, kuidas loodus toimib, kuna neil pole loodusega kokkupuudet.

Skeptiline suhtumine keskkonnaharidusse tuleb sellest, et koolis ei jätku raha ega aega. Aga kui teoreetiku või ametniku asemel räägib keskkonnaharidusest naaberkooli õpetaja, kes väidab, et see ei ole suur vaev, otsige Internetist infot ja osalege konkurssidel, siis avanevad üsna suured võimalused.

Esialgu rahastab koole keskkonnahariduse keskus. See tekitab õpilastes-õpetajates huvi loodushariduse vastu, mis sunnib ka koole oma võimalusi avardama. Keelebarjäär on Ida-Virumaa vene koolides loodushariduse andmist takistanud, aga kui õpetajatele neile pakutavaid võimalusi selgitama hakati, oli vene koolide huvi suur. Nad kirjutasid püüdlikult üles kodulehekülgede aadresse, kust saab alla laadida venekeelseid programme.

Kõpskingadega ürgmetsa
Kui inimesed on linnastunud ja keelebarjääriga ülejäänud ühiskonnast eraldunud, ei tea nad, et Ida-Virumaal on palju kohti, kus saab õpilased peaaegu puutumatusse loodusse viia. Esimesel korral, kui linnakoolide õpetajad matkama kutsuti, tulid nad Poruni ürgmetsa kõpskingadega.

Laste huvi on erinev. Möödunud aastal tuli üks Narva kool peaaegu vägisi sundida tegema loodusfilmi Narva jõe ülemjooksust. Hiljem võitis film konkursi ja lapsed olid vaimustuses sellest, mida nad Vasknarva ümbruses nägid.

Lapsi ei tohi aga metsiku loodusega kohe ära hirmutada, mõistlik on enne ürgmetsa minekut pargielustiku uurimisega alustada. Lapsed tuleb panna midagi korjama, luubiga vaatama, joonistama või mõistatust lahendama. Siis on nad sunnitud jälgima.

Tuleb tõsta nii noorte kui ka vanade keskkonnateadlikkust. Sageli jõuab see inimesteni kampaaniatena. Kahtlemata kasvatas keskkonnateadlikkust möödunud aasta prügikoristuskampaania. Ka praegu käimas olev „Killerkott tapab” harib inimesi.

Süsteemse rahastamise ja koordineerituse puudumine on siiski suur miinus. Segaduse tõttu pole kasutatud keskkonnahariduse arendamiseks mõeldud Euroopa abiraha. Loodushariduse programmid on projektipõhised ja tuginevad inimeste entusiasmile. „Kui ükskord jääb mõni projekt kirjutamata, kukub süsteem kokku,” hoiatab keskkonnaameti Tartu-Jõgeva regiooni looduskaitse juhtivspetsialist Kaili Viilmaa

Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest.