AFGANISTANI PÄEVIK: Demoniseeritud maa helgus
Afgaanid on läbi ja lõhki poeedid. Nagu rääkis öösel minu kõrval lennukis istunud Abdul Bashir Khaliqi – suure mittetulundusühingu juht, kes külades inimestele kirjaoskust õpetab ning täiskasvanuharidust edendab – algavad talle saadetud aruanded koolitustest tihti umbes nii: “Puhus mahe kevadbriis, siisike siristas ja lehekene liugles. Esimeses reas istus gasellisilmadega naine…” ja nii edasi umbes pool lehekülge, kuni unelemise lõpetab üksik lause selle kohta, mis siis tegelikult toimus.
Aga tõsinedes palus Abdul mul eestlastele edasi öelda, et Afganistan on viimastel aastatel jõudsalt arenenud: näiteks loodetakse, et kooliharidust saavate laste hulk jõuab sellel aastal 8 miljonini (samas kui Talibani valitsemisajal ei käinud tüdrukud üldse koolis) ning linnadevahelised kaugused, mida varem mõõdeti päevateekondadega, on peale teede asfalteerimist muutunud tundidega läbitavaks. Tänast Afganistani ei saa üldse võrreldagi Talibani-aegsega, rõhutas ta ja astus kingikotti kaasa vinnates lennukitrepile.
Kingitusi tuli tal tuua palju, sest täiesti juhuslikult langes meie Afganistani-reisi esimene päev kokku uue aasta saabumisega, nii et kui sisenesime Afganistani õhuruumi, oli aasta 1389 juba mitu tundi kestnud.
Kabul ongi sel esimesel päeval vaikne. Siinsel vaikusel on aga oma kurjakuulutav maik, sest viimasel ajal on suitsiidirünnakud olnudki ajastatud rahulikumatele päevadele. Liiklus on päeval hõre, vaid õhtul tiheneb autodevool tänavatel, mis võtab silmad kirjuks, sest vabalt sõidavad segamini nii parempoolse kui vasakpoolse rooliga autod.
Kuigi on pühapäev, mis on tavaliselt tööpäev (afgaanid puhkavad neljapäeva pärastlõunal ja reedel), ei ole täna inimestel tööle asja ning isegi enamik väikesi ärisid ja pagaritöökodasid, mis tänavaid ääristavad, on suletud. Ainult paari pagarit õnnestub silmata, mis on jällegi selletõttu unustamatu, et Afganistanis istub pagariäri vitriinis pagar ise, saiu pole esmapilgul kusagil näha.
Sama palju kui saiu on avalikes kohtades näha naisi, ehkki meie siinne turvaülem ütleb just, et ta pole kunagi nii p a l j u katmata ja piduriides naisi näinud, kui uue aasta esimesel päeval tänavatel jalutamas.
Need inimesed, kes tänavatel on, suunduvad küngastele, kus Kabuli elanikele meeldib aastavahetust piknikuga tähistada. Üks olulisemaid roogasid on haftmive ehk 7 puuvilja maius, kuhu segatakse mandleid, pähkleid, kuivatatud ja ka värskeid puuvilju. Samuti lähevad Kabuli elanikud sel tähtsal päeval surnuaiale, aga seal ei süüdata tõsise näoga küünalt nagu meil Eestis, vaid hauale minnakse selleks, et lahkunud lähedastega koos aega veeta, mistõttu käib seal tavaliselt kõvem pidu. Süüakse, vesteldakse, naerdakse ja mängitakse.
Kui meie reisiseltskond (õpetajad Eestist ja Rootsist ning nende saatjad) siirdub õhtusöögile restorani Lucky Town (milline nimi!), toimub meil juba esimene kultuuridevaheline arusaamatus. Kui rootsi meesõpetaja palub peeglit, sest ta tahaks homsel Afganistani õpetajatega kohtumisel ühte optilist trikki näidata, arvab meie tõlk, et härra tahab ikka ise enne õhtusööki peeglit, et oma laubalokid üle vaadata.
Restoranis leiab aga meie kõrvallauas 6 valge mütsikesega mehe vahel aset järgmine vestlus: “Kuulge, mehed, kes teist järgmisena kihlub? Ma teen siin restoranis sellele kihluspeo välja!” “Tead ära laia, mõni mees võtab 4 naist, mis sa siis teed?” “Siis teen iga naise kohta peo välja: pidu, pidu, pidu, pidu.“ Jätame nad sinna seda asja arutama, sest hommikul vara alustame reisi riigi põhjaossa Mazar-e Sharifi linna.
21.-29. märtsini toimub Eesti-Afganistani sõpruskoolide projekti raames õpetajatele reis Afganistani, kus Eestist osalevad geograafiaõpetaja Helle Anijärv Tartu Hiie Koolist ning Laulasmaa Kooli huvijuht Agnes Oberg, samuti projekti koordineerija Maari Ross. Maari Ross peab reisi lõpuni Delfis päevikut.”
