Advokaadi vastus siseministrile: riik ei peaks nuhkima rohkem, kui hädavajalik

 (70)
Advokaadi vastus siseministrile: riik ei peaks nuhkima rohkem, kui hädavajalik
Foto: Rene Suurkaev, Eesti Päevaleht

Soovin oponeerida härra siseminister Ken-Marti Vaheri poolt seaduseelnõu 295 SE kohta kirjutatud artiklile „Seaduseelnõu, mille tegeliku eesmärgi kohta hämatakse."

Saan aru, et ministrihärra soovib mitmelgi põhjusel kõvahäälselt öelda: „vali kord“ kuid meile on samas koolis õpetatud, et seadus ei pea olema vali ning seda ei pea järgima piinliku täpsusega. Seadust peab täitma ja kord peab olema, liialdusteta.

Härra minister kasutab artiklis argumente ja väitleb nagu poliitik või jurist. Seda ei saa ette heita, ta ongi juristist poliitik. Siiski on populism kasutatud võte näidata eelnõud 295 SE, nn Berlusconi seadusena ning pättide seadusena ja hirmutada, et jälitamise piiramisel hakkab lokkama korruptsioon, altkäemaksuvõtmine ja lapsporno.

Parlamendi menetluses oleva eelnõu pahnaks kutsumine on halb komme nagu muu sildistamine, millest võiks retoorikas hoiduda. Kõik öeldu seostub paratamatult ütleja endaga. Olen seisukohal, et jälitamist tuleb piirata ja on õige seaduses täpsustada kuriteokoosseisud, mille uurimisel seda võib kasutada.

Riik ei peaks nuhkima rohkem, kui hädavajalik

On loogiline, et privaatsust sedavõrd riivavat meedet võiks kasutada ainult väga raskete kuritegude uurimisel ning erandlikel juhtudel. See, et lasteporno või korruptsioon ei ole seadusandja meelest rasked kuriteod, on teine teema. Lisaks jälitamise piiramisele konkreetsete kuriteokoosseisudega tuleks mõelda sellest, kas jälitamise teel saadud tõend siduda jälitamise lubamise aluseks olnud kahtlustusega.

Seotud lood:

Õigusriigile ei ole kohane, et menetleja hangib loa jälitamiseks, korjab selle alusel kõikvõimalikke materjale ning hakkab hiljem selle alusel, kui rääkida prokuröri sõnadega, siis: kahtlustusi konstrueerima. Terve karistusseadustiku eriosa on täis kuritegude teokirjeldusi. Igaüks neist on väga taunimisväärne. Olukorras, kus meil on kriminaliseeritud isegi naabri õue palli järgi ronimine ja politsei on üle koormatud võiks kriminaalõiguse reformi suund olla, et keskendutakse olulisemale ning vähem olulises tõmmatakse tagasi. Hüüdes pidevalt „vali kord“ ja kruvisid vaid peale keerates jõuaks millegini stiilis: „seadus peab olema salajane, et inimesed kardaksid“.

Riigi ressurss piiratud ning jälitamine meetodina on vääritu, tegemist on nuhkimisega. Riik ei peaks nuhkima rohkem, kui hädavajalik. Hr Vaheri aga samuti hr Maruste ning hr Glikmani artiklitest selgub, et jälitamise osakaal kriminaalmenetlustes ei ole suur, kui esitatud numbreid uskuda. Samas on see, kuidas jälitamist kasutatakse, tõepoolest kritiseeritav.

Jälitusloa saamiseks peaks olema tõendatud selle vajalikkus

Olen kokku puutunud nn maantee-ehituse kriminaalasjaga, millele ka eelnõu 295 SE vaidluses on viidatud. Tegemist on halva näitega sellest, kuidas riik jälitamist korraldab, seda kasutab ning enda eksimusi hiljem küüniliselt õigustab. Antud kriminaalmenetlus algatati sest ehitusettevõtjad soovisid väidetavalt sõlmida keelatud kokkulepet. Samas konkurentsiseaduse ning riigihangete seaduse alusel oli selge, et isegi kui keegi oleks midagi sellist teinud, ei ole see kuritegu. Selle kohta on ka riigikohtu lahendeid.

Ja siiski toimus laiaulatuslik jälitamine ning kaks aastat menetlust. Menetleja viitas, et tal hulgaliselt tõendeid, see asi olevat väga hästi tõendatud. Lõpuks selgus, tõsiasi, et kokkuleppe kohta polnud mingit tõendit. Krooniks päädis asi sellega, et keegi kirjutas kohtueelse menetluse kokkuvõttesse, et lintidel on kokkuleppimine ja viitas pealtkuulamise salvestuse stenogrammi konkreetsetele lehekülgedele, kus see kirjas jaosta olevat. Midagi sellist seal ei olnud. Keegi oli täiesti alusetu kahtlustuse „konstrueerinud“.

Eespool kirjeldatud jälitamine on lubamatu, enne jälitamiseks loa andmist peab olema täiesti veendunud, et see on vajalik raske kuriteo avastamiseks. Täna on seega võimalus saada jälitusluba ka täiesti seadusliku teo tegemise katses kahtlustatava jälitamiseks. On kohatu jälitamise teel hangitud teabe kasutamine muul eesmärgil, kui see, milleks jälitusluba anti. Selline nuhkimine ei tee riigile au. Kuni jälitustoiminguid saab tellida sedavõrd nõrga põhjendusega ja seda kasutatakse kirjeldatud viisil, peab jälitamist tõepoolest piirama.

Õigusloomes tuleb alati tasakaalu hoida

Kindlasti ei soovi ma, et kurjategijaid vastutusele ei võeta. Erinevalt siseministrist usun, et ka Riigikogu menetluses oleva eelnõu 295SE eesmärk ei ole korruptsiooni ja lapspornot edendada. Korruptsioon kahjustab riigi toimimist väga oluliselt, ka lapsporno on tülgastav, ehk peaks need olema esimese astme kuriteod? Lisaks sellele, et reguleerida mis kuriteokoosseisude puhul on jälitamine lubatav tuleks analüüsida, kuidas riik kriminaalmenetlust ja jälitustegevuse abil kogutud tõendeid kasutab.

Õigusloomes tuleb alati tasakaalu hoida. Kui riik tahab kohtueelses menetluses olla kahtlustatava suhtes äärmiselt karm peab ta tasakaalu säilitamiseks suurendama kaitse õigusi ning tagatisi. Kaitsja peaks saama enne kahtlustuse esitamist või hiljemalt sellega samaaegselt tutvuda kõigi kogutud tõenditega ja nende kogumise alustega ning saama vaidlustada ebaseaduslikult kogutud tõendid. Seega võiks kohtueelses uurimises tõesti valida poliitika, et kui teeme mõne rehkenduse, siis teeme korralikult, kasu ei ole sellest, kui teha palju rehkendusi ülejala.